Eesti vajab üht tõsist annust soometumist. Mitte selles pahatahtlikus mõttes, millega meie poliitikud (ja osa meediast) on kajastanud president Niinistö Venemaa-visiiti ja välisminister Tuomioja arvamusi. Vastupidi, selle kaalutletud ja otsusekindla poliitika mõttes, mille perspektiiv ei muutu paari kuu või nädalaga, kus paigas on nii piirid kui ka vähemused. Poliitika mõttes, mille suurim puudus on meie endi mõistmatus.
Eesti juhid on olnud üha varmamad Soome pihta puusalt tulistama. Vaid vähenegi süvenemine osutab aga, et neid kapriisseid torkeid ei tehta tugevuse positsioonilt, et nad ütlevad väga vähe Soome kohta ning palju Eesti ja tema nõrkuste kohta. Kaalugem paari keskset paradoksi. Esiteks, Soome Venemaa-poliitikat armastatakse meil kirjeldada ennastpetva lepitusena, Eesti välispoliitikat kaine põhimõttekindlusena. Kui vaatlejat, kes oludega lähemalt tuttav ei ole, teavitada vähemuste teemast, võiks talle andeks anda mulje, et venekeelne vähemus ei moodusta veerandit mitte Eesti, vaid Soome elanikest.