Kuidas mu intervjuu Catherine Deneuve’iga täielikult läbi kukkus

Emmanuel Carrère Foto: AP/Scanpix

Emmanuel Carrère

kirjanik

1. Üks lõik mulle siiski meeldib: see, kus ta räägib gingkost. Ühel hetkel viisin jutu aianduse peale, mis kuulukse olevat üks tema kirgi, ja ta hakkas rääkima oma lemmikpuudest Pariisis, eriti Alma väljaku ginkgost. Lubasin endale, et järgmine kord kindlasti vaatan seda. Ta ütles, et neid on New Yorki palju istutatud, näiteks 5. avenüüle, ja et meie siin Pariisis võiksime ka sellest eeskuju võtta. See on väga ilus puu, ja äärmiselt vastupidav, just sellepärast ilus ongi, see on ainus puu, mis Hiroshima üle elas, ja kui ta seda niimoodi ütles, siis oli aru saada, et ta samastab ennast ginkgoga, tema on ju ka kõigele vastu pidanud, kõik üle elanud – tema, kellest sai praktiliselt kohe pärast teismeliseaastaid Prantsusmaa suurim filmitäht ja kes on selleks enam-vähem alati ka jäänud. Sellest peaaegu pool sajandit kestnud legendaarsest karjäärist pidimegi temaga kõnelema, intervjuu pidi tulema üle kaheksa lehekülje ja umbes kolmkümmend tema enda valitud fotot pidid meile teetähisteks olema. Sellisest mõttest me lähtusime, see tundus mõistlik, ainult et kahjuks ei tulnud asjast midagi välja.

Pärast kokkusaamist koju minnes tekkis mul kahtlus küll, aga ma rahustasin ennast sellega, et kahetunnise salvestuse peale tuleb kokku kindlasti palju huvitavat, aga eile sain ma nende kahe tunni transkriptsiooni kätte, lugesin selle mitu korda läbi, ja paraku tuleb tunnistada, et peale ginkgo ja veel paari detaili, mis siit-sealt välja tulevad, pole sealt midagi võtta. Kohe mitte kui midagi. Muidugi pole see tema viga ja ma tahaksin arvata, et ka mina pole selles täielikult süüdi, aga too üleskirjutus tasuks küll riigiarhiivis teiste etalonide kõrval säilikuna arvele võtta kui niisuguse kaootilise intervjuu musternäidis, mille puhul usutlejal pea pilvedes ja usutletavat ei paista asi üldse huvitavat. Ja muidugi tekib mul küsimus: kuidas see siis ometi niimoodi läks?