Juhtkiri: läks juba lahti

Foto: Urmas Nemvalts

Riigikogu valimisi pole Kadriorg veel välja kuulutanud, ametliku kampaaniaperioodi alguseni 21. jaanuaril jääb veidi üle kahe kuu. Erakonnad ei malda loomulikult nii kaua oodata.

Eesotsas valitsusparteidega on valimiseelne kampaaniamootor käima tõmmatud: vaevalt leidub veel kedagi, kes pole sel nädalal märganud sõnumite, loosungite ja visuaalide tulevärki, millega parteid kõhklevat valijat oma võrku püüavad.

Reformierakond pintseldab vaateväljale hooletult sinitähelise loosungi «Kindlalt edasi!», Taavi Rõivase kingad kopsimas mööda lennuraja betooni. Katkematu liikumine, dünaamika, sammutakse tulevikku, ent sõnum ise on pärit taaskasutusest. Täpselt sama hüüdlausega esines 2005. aasta kohalikel valimistel meile Isamaaliit, kuid mõte on sedavõrd universaalne, et võiks reklaamida keda ja mida tahes. Antud hetkel töötab see Reformierakonna võimulpüsimise nimel ning meelitab inimese alalhoidlikkust – tõmmates joone vahele kõiksugu «amatööride» või muidu kahtlase seltskonnaga, kes võiksid riigitüüril teab mida korda saata. Sarnane – «Võid kindel olla!» – oli oravate loosung ka 2011, jääb vaid oletada, mida tuuakse välja 2019 – «Ikka veel kindlalt?»

Kui Reformierakond esineb täiesti ootuspärases stiilis, siis teine valitsuspartei sotsiaaldemokraadid suutis päris korralikult üllatada. Linnatänavatele ilmunud Anton Hansen Tammsaare, Eduard Vilde, Friedebert Tuglase jt plakatid panevad paljusid õlgu kehitama – mis on neil ajaloolistel meestel tegu sellega, mis asju ajavad sotsid Eestis 2014. või 2015. aastal? Seletus võiks olla ebakindlus: ilmselt on meie konservatiivsevõitu rahvale vaja sisendada, et ega sotsid ole ka mingi kummaline postmodernistlik leiutis, kes tegeleb dekadentlike väärtuste impordiga, vaid neilgi on tõsised eesti mehed algusest peale poliitpõldu kündnud. Võib-olla mõni traditsioonilembene valija, kellele ei istunud kooseluseadus, toob oma hääle Tammsaare eest ikkagi kohale? Eilne «Tõe ja õiguse» lugemistundki Tammsaare pargis viitab sellele suunavõtule.

Keskerakond pole suuremaid kahureid veel välja toonud, neid toovad tänavapildis meelde peamiselt muusikali «Savisaar» plakatid. Ning bussikampaania, kus lihtsalt näidatakse rahvale kenasid noori nägusid. Viimase mõttest saab tegelikult pikemalt juurdlematagi aru – kuna viimasel ajal on tsentristid silma jäänud vähese uuenemisvõime ja värske verega, on tarvis sellist nadivõitu kuvandit miskil kombel adresseerida. Keskerakond poleks mitte tema ise, kui asjasse poleks segatud mingi «jokk»-komponent – selgub, et Tallinna ühistranspordi pruukimine valimisreklaamiks tekitab oponentides kahtlusi, ent loomulikult ei ole Keskerakonna enda näod mitte valimisreklaam, vaid «teavituskampaania». Loota jääb, et kui esimesed reklaamisähvatused silme eest läbi käinud, jagub kampaanias ruumi ka sisuliste teemade üle väitlemiseks. Neid on juba küllaga tõusnud: maksud, julgeolek, energia – kui vaid mõnd hetkel esilolevat nimetada.