Kaido Ole avab Tallinna Kunstihoones näituse «Värdjad»

Kaido Ole «Kõhklev värdjas». Assamblaazh, 2014

FOTO: Tallinna Kunstihoone

Tallinnas Kunstihoone galeriis avab kolmapäeval, 26. novembril oma uue näituse mainekas Eesti kunstnik Kaido Ole. Näitus kannab provokatiivset pealkirja: «Värdjad» ning jääb avatuks 21. detsembrini.

«Üldnimetus - värdjad- hüppas pähe juhuslikult, kuid tundus kohe õigena. Eks see ole üks frankensteinide tegemise jada, mille tulemused on ja  peavadki olema erinevad,» rääkis Ole näitust tutvustades.  «Endale on omad lapsed muidugi kõik armsad, kuigi isegi mina saan aru, et tegu on üsna riskantse seltskonnaga, kes ei pea sugugi kõigile meeldima. Mulle tundub, et see üksjagu jõhker määratlus annab vabaduse nii mulle autorina kui ka «neile» juba  eksisteerivatele tegelastele,» selgitas ta.

Ole hinnangul ei nori nimetus sümpaatiat ja lugupidamist vaid viib asja  kohe madalaima ühisnimetaja tasemele. «Ütleb välja selle, mida muidu ehk paljud mõtleksid, aga vaid üksikud (mittekultuursed) söandaksid lausuda. Pigem tekitab just niisugune lähtepunkt empaatiat ja soovi mõista, sest kritiseerimiseks pole enam eriti ruumi jäetud ja värdjatest oluliselt halvemini on raske öelda,» selgitas ta.

«Kui edasi filosofeerida, siis loomulikult on need värdjad ju minu autoportreed, kuimitte füüsilise sarnasuse tõtttu, siis  läbi mõttemaailma igatahes. Nad on tulnud minust ja kannavad minu (visuaalseid) väärtushinnanguid. Sest tõesti - ma tundsin neid tehes eelkõige naudingut sellest, et saan senisest  enam hüljata  (professionaalset) enesekontrolli  ning tuua enda seest välja oluliselt enamat kui seni. Tasakaalustada senist tarkust ja ilu (hmm!) samas mahus rumaluse ja inetusega,» rääkis kunstnik.

«Ühe võimaliku kunsti definitsioonina meeldibki mulle mõelda ülalöeldust kui vahendist, millega luua läbi elu põhjalikult avalduvat autoportreed.  Läbitöötatut ja võimalikult ausat. Iga kihiga peaks sinna lisanduma midagi olulist, nii et lõpuks sa tõesti  NÄED ennast ja seeläbi ka TEAD ennast ilma, et asi paraadportreeks kätte läheks,» rääkis kunstnik.

«Nii et jah, eks ma nüüd püüan avada veel mingeid soppe ja tahke endas, et autoportreele lisanduksid mõned olulised seni puuduolevad jooned.  Kuigi ehk värdjalikud,  pakub nende leidmine millegipärast suurt rõõmu ja lõbu.»

Tagasi üles