Ülemaailmselt tuntud Austria passiivmajade arhitekt Georg Reinberg ütleb, et meil on kaks võimalust – ehitada tulevikus maju, mis kaitsevad meid vaenuliku väliskeskkonna eest, või siis rajada praegu hooneid, mis ei raiska maakera ressurssi.
Austria tipparhitekt: tuleviku maja toidab ennast ise
21. august 2010, 12:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühajärve puhkekeskuse konverentsisaalis oli neljapäeval raske leida vabu kohti, sest arhitektid ja ehitusinsenerid vaatasid, kuidas oma ala tipu Reinbergi suu puistas kulda.
«Meil on tulevikus kaks võimalust,» rääkis Reinberg Postimehele. «Esimene variant on raisata edasi energiat ja ehitada maju, mis on vastupidavad vaenulikuks muutunud väliskeskkonna suhtes. Nii juhtub paratamatult, kui inimkond ei vähenda fossiilse energia kulu.»
Selline valik on Reinbergi jutu järgi juba paarikümne aasta küsimus. «Ökokatastroofikindlad majad on palju kulukam valik, kui hakata juba praegu rajama passiivmaju,» lisas ta.
Nullenergiakulu
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhataja Tõnu Mauringu sõnul on Austria on passiivmajade ehituse vallas maailmas number üks ja Reinberg on omakorda Austrias selle valla teerajaja ja number üks.
Reinbergi riiul on tulvil arhitektuuriauhindu ja tema liigub juba passiivmajade vallast kaugemale – praegu tegeleb ta juba sisuliselt nullenergiakuluga majade ehk niinimetatud active solar house’i (imeväike soojakadu ja vähese vajamineva energia annab päike) projekteerimisega.
Need majad kütavad soojaks päike, sooja eraldav kodutehnika ja meie ise oma kehadega. Siin ei ole enam vaja toru, mis toob sooja majja. Ka korsten pole vajalik.
Passiivmaja arhitekt pöörab lisaks maja täiendavale soojustusele ja soojatagastusega ventilatsioonile tähelepanu eelkõige päikese püüdmisele. Päikest püüavad passiivmajad kolmel moel – esiteks läbi akende, teiseks elektrit tootvate päikesepaneelidega ja kolmandaks läbi sooja tootvate kollektorite, mida võib Lõuna-Euroopas näha paljudel majadel.
Passiivmajaehituses on kasutusel ka väga erinevat sorti soojuspumbatehnoloogiad. Isegi ventilatsioonisüsteemi kaudu väljuv soojus püütakse kinni ja tuuakse majja tagasi.
Austrias toetab passiivmajade ehitust riik. «Viini ehitatavatest uutest majadest on juba 20–30 protsenti passiivmajad,» rääkis Reinbergta.
Passiivmaja ehitamine pole Reinbergi jutu järgi kaugeltki nii kulukas, kui eestlased ehk arvata võiks. «Suuremate hoonete puhul on maksumus enam-vähem võrdne, eramud maksavad mõnevõrra rohkem – keskmine hinnavahe on seoses soojustamise lisakuluga statistika järgi kolm kuni seitse protsenti.»
Passiivmaja on samas tavahoonest kompaktsem ja see teiselt poolt kahandab ehituskulusid. Passiivmaja sisseostetava energia vajadus on aga vaid kümnendik tavalise uue maja energiakulust.
«Ka Eesti on lubanud vähendada CO² emissiooni,» rääkis Reinberg. «Kui seda eesmärki ei täideta, tuleb riikidel maksta suuri trahve. Ebatõhusate majade ehitus muutub illegaalseks.»
Tõnu Mauring tunnistab, et passiivmajade ehituse odavnemine Eestis ei seisa mitte materjalide hinna, vaid teadmiste vähesuse taga. Passiivmaja ehitus eeldab kõrge kvalifikatsiooniga asjatundjaid arhitektist kuni ehitusmeheni välja.
Mauringu sõnul ei ole Eesti kliima passiivmajade ehitusele takistuseks. «Põhja pool peab tegema natuke paksema seina, et soojakaod oleks väiksemad, aga põhimõte ei muutu,» lausus ta. «Tuleb panna natuke rohkem villa, natuke parem klaas ja parema soojatagastusega ventilatsioon.»
Kõik algab soojustusest
Reinberg lisas, et passiivmaja ehitus on küll täiesti uus tehnoloogia, aga selles elamine ei tähenda järeleandmisi elukvaliteedile. «Tegelikult tähendab see suuremat mugavust,» rääkis ta. «Need majad on õhupidavad, mis tähendab seda, et õhk ei tule juhuslikult läbi pragude, vaid selle kvaliteet ja sissevool majja on täpselt kontrollitud. Sa ärkad hommikul värske õhuga toas.»
Millised on Reinbergi soovitused leiutamishimulisele eesti külamehele, kes tahab odavalt oma maja «passiivsemaks» teha? «Kõigepealt tuleb majale panna parem soojustus,» räägib ta.
«Ja soojustamisel tuleb alustada katusest, sest kõige rohkem soojust läheb just katuse kaudu kaduma. Järgmisena tuleb soojustada seinad ja seejärel tegeleda akende ja külmasildadega.»
Järgmisena jõuabki Reinberg soojuskollektorite juurde. «Kui maja ei kaota enam soojust, muutuvad kollektorid asjakohaseks,» selgitas ta. «Aga kollektorist pole tolku, kui maja on korralikult soojustamata.»
Mis on passiivmaja?
• Ruumide küttevajadus on vähem kui 15 kilovatt-tundi ruutmeetri kohta aastas.
• Passiivmaja väline ja sisemine arhitektuur ei pruugi olla erinev tavamaja omast, küll aga märkab erinevust igakuistes arvetes.
• Passiivmaja sisseostetava energia vajadus on kümnendik tavalise uue maja energiakulust.
• Maja soojustava villa kiht on 20–40 sentimeetrit paks.
• Majast väljaminev soe õhk soojendab väljast sissevõetavat õhku.
• Akna soojuspidavus on tavalisest parem.