Austraalias täna toimunud ärevaid sündmusi jäädvustanud fotograaf Joosep Martinson nägi läbi fotoaparaadi objektiivi oma silmaga, kuidas politsei tormijooks kohvikule päädis mitmeminutilise tulevahetusega.
Eestist pärit fotograaf jäädvustas ärevaid sündmusi Sydneys: jalg väriseb siiamaani!
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
15. detsember 2014, 20:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle 17 tunni kestnud pantvangidraama sündmused rullusid sealse aja järgi lahti hommikul, mil Sydney kesklinnas asuvas Lindti kohvikus võttis relvastatud isik kohvikukülastajad ja töötajad pantvangi. Austraalia aja järgi kell 2 öösel alustas politsei kohvikule tormijooksu. Kohaliku meedia teatel hukkus kaks inimest, neist üks oli kurjategija.
Eestist pärit fotograaf Joosep Martinson oli üks neist, kes ärevaid sündmuseid kohapeal jäädvustas. Nimelt pildistas ta agentuuri Getty Images jaoks. Martinson rääkis kella 19 ajal (Sydney aja järgi kell 4 hommikul) kohapeal viibides, et nüüdseks on seal olukord enam-vähem rahunenud.
«Ma olin täna hommikust saati linnas, sest mul olid erinevad ülesanded. Esimesena pidin käima ooperimaja juures ja pildistama, kuidas seal inimesi evakueeriti. Edasi üks pressikonverents, kus politseipealik jagas infot ja õhtul tulin kesklinna, kus alguses ei juhtunud midagi ja sain tunnikese kodus magada. Kui ma tagasi tulin ja olin kolm tundi siin olnud – kogu aeg oli muidugi näpp päästikul, sest kunagi ei tea mis juhtub – siis ühel hetkel jooksis osa pantvangidest jooksuga kohvikust välja ja siis hakkasid sündmused arenema,» kirjeldas Martinson.
Sündmuste arenedes lisandus märkimisväärselt politseijõude, kes kohvikule tormijooksu alustasid. «Siis oli umbes kolm kuni viis minutit tulistamist, nii et akendest oli näha valgusvihkusid ja kuulda pauke.» Seejärel toodi kohvikust inimesi välja kanderaamidel või veeti kahe inimese vahel. «Nagu action-filmis. Pärast oli püssirohuhaisu ja tossu terve tänav täis,» lisas ta.
«Kõik muu meedia oli minust umbes kahe meetri kaugusel, aga mul oli redel, mille peal seisin ja see andis mulle kõrgust juurde. Sellist actionit nii lähedalt ja vahetult näha – jalg väriseb siiamaani!,» lisas ta.
Kas ta ise ärevatel hetkedel ei kartnud? «Ma pidin ise ka paugutama seal – see on töö. Ma ei saa seal vaatama jääda ja mul lööb ka adrenaliini üles. Ma ju üritan samamoodi sellele actionile pihta saada,» rääkis Martinson Postimehele antud telefoniintervjuus.