Sel neljapäeval tõusis Andras Kaasik Antarktise kõrgeimale mäele Vinson. Sellega täitus Kaasiku plaan tõusta kõigi seitsme kontinendi kõrgeimale mäele. Ühtlasi kuulub ta nüüd ka Seitsme tipu klubisse.
Eestlane vallutas Antarktise kõrgeima mäe ja jõudis Seitsme tipu klubisse
18. jaanuar 2015, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsemalt neljapäeval kell 14.00 kohaliku aja järgi tõusis Andras Kaasik koos tütar Triinuga rahvusvahelise grupi koosseisus Antarktise kõrgeimale mäele Vinson.
4892 meetri kõrgune Vinson on Antarktise kõrgeim mäetipp, mis asub Ellsworthi mägedes. Esimeste eestlastena tõusid selle tippu 13. jaanuraril 2007 Jane Riga, Alar Sikk, Priit Melnik, Tarmo Riga ja Toomas Sumeri. Siis jõudis Seitsme tipu klubisse esimese eestlasena Alar Sikk. Klubi asutas Richard Bass 30. aprillil 1985. aastal.
Nii Alar Sikk kui Andras Kaasik on Jaan Künnapi kasvandikud.
Jaan Künnap ütles Postimehele, et Vinson erineb teiste kontinentide kõrgeimatest mäetippudest selle poolest, et sinna on äärmiselt keeruline saada. Samuti on reis sinna väga kallis. «Raskusastme poolest on see keskmine mägi, kui on enam-vähem hea ilm. Everestiga muidugi võrrelda ei anna,» rääkis Künnap. Tema lisas, et reeglina minnakse sinna just kõige soojemal aastaajal, nii pakkus ta, et praegu võib seal umbes 30 külmakraadi olla.
Andras Kaasiku elukaaslane Kadri Kuusk sõnas, et tegelikult oli grupil plaanis vallutada Antarktise kõrgeim mäetipp kolmapäeval, kuid halbade ilmastikuolude tõttu lükati plaan päeva võrra edasi. Tema sõnul grupil mäe vallutamisel ootamatusi ette ei tulnud.
Postimehel õnnestus Kaasikuga satelliittelefoni abil kontakti saada. Mehe sõnul polnud tipu vallutamine väga keeruline, kuid Alar Siku kõrval nüüd olla on küll tore. «Mägi iseenesest pole kõrgel, keeruliseks teeb asjaolud ilm. Öösel langes temperatuur 40 külmakraadi juurde, tuult õnneks kümne päeva jooksul pole olnud. Tipupäeval oli minek kell 9 kohaliku Tšiili aja järgi, tipus olime enne kella kahte päeval. Kogemusi oli juba ka, nii et ei saa küll öelda, et midagi väga keerulist oleks olnud.»
Kaasik kirjeldas, et tema esimeste Seitsme tipu klubisse kuuluvate mägede vallutamine olid raskemad, kuigi nad polnud kuigi kõige keerulisemad. Viimased- Mount Everest ja Mount Vinson- tulid lihtsamalt.
Samas ütles ta, et lisakoormus oli see, et tütar oli kaasas. «See seadis lisanõudmised, et kontrollida, et tal kõik õigesti on. Tal puudub kõrgmäestiku kogemus. Aga ta on füüsiliselt väga tugev ja sai hakkama. Tipulaagrisse oli vaja vedada kõik oma varustus ja toidud, ega ma talle mingit allahindlust väga ei teinud,» muigas Kaasik.
Vinsoni tippu midagi endast maha ei jäetud. «Ainult head emotsioonid! Mitte midagi ei tohi maha jätta! Kui Himaalajas jäetakse lipukesi, pildikesi ja jumalatele andameid, siis siia ei tohi midagi jätta. Kõik tuleb ikka siit mandrilt ära viia,» sõnas Kaasik.
Sõna «kõik» tähendus on siinkohal resoluutne, ka oma kehaprobleemide lahendamine on Antarktikas väga karmilt reguleeritud. «Kõik väljaheited peavad eraldi olema ja neid peab kaasas kandma,» kirjeldas mees, kellele see aga midagi uut ei ole, sest ka Alaskal kehtib sama kord.
Praeguseks on reisiseltskond mäestikust alla tulnud, elavad baaslaagris ning ootavad tagasilendu, mis toimub kolmapäeval. Enne ühtegi lendu ei toimu. Seega läks Seitsme tipu klubisse pürgijal ja tema kaaslastel hästi- kui tipu vallutamise ajal oli ilm hea ja tuulevaikne, siis nüüd möllab seal tuul kuni 25 m/s.