Viirused ründavad!

Alan Adojaan. Foto: Erakogu

Juhhei, ja ongi taas käes see tore aeg, mida ilmselt paljud põnevusega ootavad. See iga kahe aasta tagant korduv helge valimiste-eelne aeg. Neid kuid riigi elus võiks võrrelda talvise ränga gripipuhanguga, mis organismi laastab.

Osal algab see juba sügise lõpupoole, enamikul aga pärast aastavahetust. Kõikjal toimub häälenäljas poliitikute kui usinate viiruste täispealetung. Hiilivad aga salakavalalt ligi: kõrvade kaudu raadiost ja silmade kaudu lehest või telekast, ning nagu sellest veel vähe oleks, kolleegid-tuttavadki levitavad, kuis jaksavad. Osa viirusi ronib lausa koduukse taha, üritades end sisse osta. Vaktsineerimine selle ilge taudi vastu kahjuks ei aita. Ainuke võimalus on kodumaalt lahkuda, end päikese all praadida ja katsuda mitte .ee-lõpulistele aadressidele ronida.

Ajakirjandusele on need muidugi puhta pidupäevad, õigemini pidukuud. Põnevat infot voolab toimetustesse igast torust. Kõik vähegi poliitikaga seotud tegelased on nõus rõõmuga ja igal ajal intervjuusid andma. Mõni pressib lausa ise peale, kas keegi palun kirjutaks, tuleks ja pilti teeks tublist pereisast oma kätega ehitatud puukuuris poseerimas. See on ikka hämmastav, milleks osa tegelasi valmis on, et saaks vaid pulti ronida. Igal aastal ületatakse eelmiste kordade lollusi. Lapsikud, totrad ja kõiki vahendeid kasutavad kampaaniad on üks teema, neid lihtsalt on aastate pärast piinlik vaadata. Palju hullem on aga solgi kahurdamine ja isiklik lahmimine. Osa ongi tõsimeeli oma kampaania üles ehitanud teiste tõrvamisele ja otserünnakutele. Mida see peaks kandidaadi kohta ütlema – et riigikogus hakkabki ta teistel kõri närima ja sigatsema? Pigem tahaks seal näha inimesi, kes koostöö ja kompromissi peal väljas.