USA strageegia Ukrainale ja Ida-Euroopale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta 2013 novembris pööras Ukraina president Viktor Janukovõtš äkitselt selja ELile, lõi käed kokku Venemaa ja selle presidendi Vladimir Putiniga ning sütitas protestid Kiievis. 2014. aasta märtsiks oli ta Ukrainast põgenenud, samal ajal oli Venemaa annekteerinud Krimmi ning kõikjal Ida-Ukrainas hakkasid välja ilmuma relvastatud venekeelsed separatistid.
Sealtpeale on pinged kasvanud ja kahanenud koos lääne majandussanktsioonide, reisilennuki allatulistamise, Vene sõjatehnika saatmisega Ida-Ukrainasse ning viimatise hapra relvarahu ja ELi vahendatud gaasikokkuleppega.
Tingimustes, kus USA huvi levitada liberaalseid väärtusi ja rahvusvahelist korda on ohus, peaks strateegia spanema rõhku diplomaatiale, samal ajal aga kasutama sanktsioone ja sõjalist mõjutust Venemaa vaoshoidmiseks ning julgustama USA liitlasi.
Esiteks on Venemaa tegevus Ukrainas vastuolus universaalse väärtusega, mille kohaselt igaüks võib ise oma juhte valida, ning õõnestab rahvusvahelist piiride pühadust. Teiseks peab USA reageerimine seepärast keskenduma diplomaatilisele lahendusele, mida täiendavad majandussanktsioonid ja sõjaline mõjutus. Ning viimaks peavad Ühendriigid sellise strateegiaga tasakaalustama kaht riski: ühelt poolt nõrkuse näitamine ja ülereageerimine, teiselt poolt aga ühepoolne tegutsemine ja institutsioonide tugevdamine. Sellist tasakaalu aitab saavutada aga ainult asjatundlik USA huvide mõistmine.
Ühendriigid peavad Ukraina kriisi puhul tasakaalus hoidma universaalsete väärtuste toetamise ja rahvusvahelise korra levitamise. Ameeriklased võisid rõõmustada protestide üle, mis kukutasid Viktor Janukovõtši repressiivse režiimi, uskudes, et uus valitsus suudab viia Ukraina suurema demokraatia suunas. Venemaa sissetung Krimmi ja poolsaare annekteerimine aga kustutasid lootused liberaalsele progressile. Nüüd ähvardab Venemaa Ukrainas universaalseid väärtusi. See nõuab Ameerika reageerimist.
Lisaks õõnestab Venemaa tegevus rahvusvahelist korda. Selles osas on USA huvid keerulisemad, sest Ühendriigid soovivad ühtaegu nii karistada rahvusvaheliste normide rikkumise eest kui tagada Venemaa jätkuva osaluse rahvusvahelistes institutsioonides.
USA on huvitatud tugevast, rahumeelsest ja õitsvast Venemaast, kes austab rahvusvahelisi norme. See nõuab tasakaalustatud ja nüansseeritud lähenemist Ukraina kriisile. Hoolimata huvist, et Venemaa järgiks taas rahvusvahelisi norme, peavad Ühendriigid samal ajal toetama ka rahvusvahelist korda. Jõuga piiride muutmise lubamine õõnestab seda korda ning rahvusvahelise korrata õõnestavad ebastabiilsuse ja korratuse jõud omakord ülemaailmset julgeolekut.
Liberaalseid väärtusi austav demokraatlik valitsus Kiievis, läbipaistev enesemääramine Ida-Ukrainas ja Venemaa sekkumise lõppemine teeniks kõige paremini Ameerika huve selles kriisis. Ideaalis aitaksid Ühendriigid seda saavutada, samal ajal maksimaalselt tugevdades rahvusvaheliste institutsioonide legitiimsust ja tõhusust.
Sel põhjusel peavad Ühendriigid kasutama strateegiat, mis mõjutab liitlasi Vene agressiooni vaos hoidma ja saavutama Vene sõjalise sekkumise lõppemise majanduslike meetmete ja diplomaatia abil. Samal ajal peab USA saavutama maksimaalse globaalse reageerimise Venemaa sekkumisele Ukrainas sõjaliste ja informatsiooniliste vahenditega.
Esimese asjana peavad Ühendriigid jätkama sanktsioone ja energeetikaalast konkureerimist, et õõnestada Venemaa riigisisest toetust agressiivsetele sammudele ja nõrgestada Vladimir Putini võimu eliidi üle. 2014. aasta Ukraina vabaduse toetamise seadus oli jõuline esimene samm, mis pakkus sõjalist väljaõpet ja varustust, abi Ukraina kaitsevõime tugevdamiseks ning sanktsioone Venemaa finants- ja energiateenuste suhtes. ELi survestamine sanktsioonide tugevdamiseks suurendab selle mõju, nagu ka riigisisesed ja diplomaatilised ponnistused nafta madala hinna säilitamiseks.
Teiseks peavad Ühendriigid diplomaatiliselt pingutama Venemaa mõju kaotamiseks Ida-Ukrainas ja piirkonda ÜRO rahuvalve toomiseks. Sellise diplomaatia puhul tuleb ette näha Putini vajadust saavutada mingeidki tulemusi ja vältida arusaama Venemaa allakäigust. Venemaa võib peatada Ida-Ukraina mässuliste sõjalise toetamise, kui ÜRO seadustab Krimmi iseseisvuse.
Lõpuks peab sõjalise ja informatsioonilise jõuga saavutatud piirkondliku, NATO ja rahvusvahelise reaktsiooni abil legitimeerima ja tugevdama USA tugevust piirkonnas ning tõrjuma edasise Vene agressiooni ohu.
Sõjaline jõud etendaks abistavat osa peamiselt majandusliku ja diplomaatiliste pingutuste taustal, kujutades endast piitsa vastukaaluks Krimmi präänikule ning pakkudes soodsat võimalust süvendada sõjalisi sidemeid NATO, Ukraina ja Ida-Euroopaga. Sõjaline jõud peab täiendama majanduslikke ja diplomaatilisi pingutusi ning kindlustama kriisijärgses olukorras eelise, millest piisaks tulevase agressiooni vältimiseks.
Sõjaline mõjutus, julgeolekukoostöö ja heidutus kuuluvad sõjaliste operatsioonide sekka, mis võimaldavad seda eesmärki kõige paremini saavutada. Algetapil peab sõjaline jõud optimeerima liitlaste ja piirkondliku reaktsiooni sõjalise mõjutusega, mida rakendatakse NATO koostööraamistiku tugevdamiseks.
Sõjaline mõjutus võib tähendada USA sõjaliste sidemete ja kohalolu tugevdamist NATO Ida-Euroopa partnerriikides, isikkoosseisu suurendamist NATO staapides ning kõrgema taseme sõjalist koostööd NATO tsiviil- ja militaarametkondadega.
Sõjalise jõu rakendamise vaheetapp võib laieneda, hõlmates näiteks julgeolekukoostööd NATO võimete rajamiseks. Sellega võib kaasneda julgeolekujõudude abistamine, mis on mõeldud võimete rajamiseks, või väljakutsuvam julgeolekuabi, mille puhul pakutakse liitlastele varustust ja väljaõpet kohe ähvardava ohu tingimustes.
Selline koostöö võib toimuda NATO raames või ka väljaspool seda.
Sõjalise jõu rakendamise lõppaste saab konsolideerida varasemate pingutuste saavutused Venemaa sõjalise sekkumise tõrjumiseks Ukrainas, kujutades endast usaldusväärset ähvardust. Lisaks pakub see võimalus vahendeid eskaleerimiseks, kui majanduslikud sanktsioonid ei anna soovitud tulemusi.
Igal juhul on see äärmiselt oluline kriisijärgne positiivseid tulemusi kindlustav tegevus. Heidutusmeetmete hulka võivad kuuluda jõu näitamise operatsioonid regulaarsete NATO õppuste, USA vägede episoodilise või püsiva NATO Ida-Euroopa liikmesriikide baasidesse paigutamise ning USA vägede ettesiirmise kujul Ukrainasse konfliktijärgseks humanitaarabi osutamiseks. USA sõjalise jõu mis tahes siirmise tasakaalustamine ja piiramine sisaldab riski provotseerida soovimatuid tagajärgi.
Selle strateegia edukas teostamine nõuab Ühendriikidel kahe riskimõõtme tasakaalustamist. Esiteks peavad nii Venemaa kui ka Ameerika liitlased pidama mis tahes USA reaktsiooni piisavalt tugevaks, et tõrjuda edasine Venemaa sekkumine, aga mitte nii tugevaks, et see ajendaks Venemaa üle reageerima. Selline eskaleerimine võiks tekitada positiivse tagasiside ja riskida vallandada laiema sõja, mis võib destabiliseerida Atlandi-ülest allianssi.
Enne kriisi kannatas Putini režiim rahvaarvu kahanemise käes, millele lisandusid majanduse nurikäik ning kasvav rahulolematus korruptsiooni ja avalike teenuste kehvusega. Putini tegevus on aga nüüd tugevdanud tema riigisisest teotust.
Kui USA strateegia kahjustab märkimisväärselt tema koalitsiooni, võib ta pidada agressiooni jätkamist parimaks viisiks oma kontrolli tugevdada. Sellest tulenev Venemaa hoolimatu käitumine võib seada Ühendriigid ja NATO valiku ette: kas otsene sõjaline vastasseis või fundamentaalse julgeolekukorralduse kokkuvarisemine.
Teiselt poolt annaks USA reaktsiooni nõrgaks pidamine Venemaale indu Euroopa julgeolekut murendada mujalgi: Kasahstanis, Gruusias, Moldovas või Balti riikides. Kui Venemaa ründab neid ja reaktsiooni ei järgne, kaotab NATO üleöö usaldusväärsuse, mis oleks Putinile tohutu võit. Julgeolekukriis Baltikumis on Atlandi alliansi kõige ohtlikum konkreetne oht. Washington peab tegema Putinile üheselt selgeks, et kaitseb igal juhul oma NATO liitlasi.
Teiseks peab USA strateegia leidma tasakaalu ühepoolse tegevuse vabaduse ja vajaduse vahel kindlustada rahvusvaheliste institutsioonide, eriti NATO ja ELi legitiimsus. Et see kriis toimub
Euroopas, peaks selle lahendamises aktiivset osa etendama EL. See lisaks institutsioonile ühtlasi legitiimsust.
Lisaks suurendaks see ELi, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide köitvust riikide silmis, kes kõhklevad suuna valikul. Lõppeks algas konflikt ju otsuse langetamisest, kas võtta suund ELile või Venemaale.
Janukovõtš valis Venemaa ja Ukraina rahvas ajas ta minema. Kui EL suudab etendada oma osa vajaliku tulemuse saavutamisel, näevad ka teised Ida-Euroopa riigid klubisse kuulumise tulu.
Teiselt poolt on aga seni olnud ELi sammude mõju kriisile tühine. EL on küll sageli rõhutanud oma erilist vastutust Euroopa rahu ja julgeoleku eest, aga peljanud agressiivsemaid sanktsioone kartuse tõttu jääda ilma Venemaa maagaasist. Kui selline perutamine paneb USA eelistama ühepoolset tegevust, kaotatakse võimalus tugevdada olulist institutsiooni.
ELil, eriti aga Prantsusmaal, Saksamaal ja Suurbritannial on igati õigus tunda huvi konflikti haldamise vastu, ka hoolimata lühiajalistest kaotustest. Tugev EL, eriti kui seda peetakse Venemaa jõuliseks ja demokraatlikuks alternatiiviks, on USA huvide kaalukausil mõjukas tegur.
Iga kriis kujutab endast võimalust ja Ukraina kriis pole siin erandiks. Venemaa tegevus ähvardab küll Ameerika huve, kuid Ühendriikidel on varus strateegilisi valikuid. Et kriis ei ähvarda Ühendriikide julgeolekut ega õitsengut, saab USA tasakaalustada ühelt poolt oma huvi universaalsete väärtuste ja rahvusvahelise korra suhtes ning teiselt poolt oma muud pikaajalised huvid.
Nende huvide järgimine diplomaatia abil, mida toetavad majanduslikud sanktsioonid ja sõjaline mõjutus, annab Ühendriikidele võimaluse saavutada veelgi suuremaid eeliseid eeldusel, et suudetakse hallata riske. Sel juhul annab Venemaa agressioon Ühendriikidele võimaluse tihendada sidemeid Euroopaga ning tugevdada NATOt tervikuna.
Majanduslikud sanktsioonid võivad muuta Venemaa koalitsiooni valitsevaid eelistusi, võib-olla rohkem vastavaks USA huvidele. Vene karu pelgavad Ida-Euroopa riigid võivad tõenäolisemalt pöörata pilgu läände ja liikuda lähemale USA-NATO-ELi orbiidile. Selliste muutuste mõju oleks ulatuslik. Ameerika püüd paigutada raketitõrjesüsteemi Ida-Euroopasse kohtaks väiksemat vastupanu.
ELi mõju laienemine avardaks liberaalset majandusturgu, mis tuleb Ühendriikidele kasuks. NATO tugevdamine säästab USA-le raha, kui Venemaa agressioon ajendab teisi liikmesriike kaitsekulutusi suurendama. Riiklik, eriti traditsioonilise vaenlase agressioon mõjutab ka USA sisepoliitilisi riske.
Kõiki neid eeliseid arvestades võivad Ühendriigid küll soovida, et Ukraina protestid oleksid toonud kaasa ainult süveneva demokratiseerimise, aga ei pea sugugi häbi tundma võimaluse pärast edendada oma huve.
Käesolev analüüs on kohandatud versioon Fort Leavenworthis USA maaväe juhtimis- ja kindralstaabikolledžis kirjutatud uurimistööst. Artikkel väljendab vaid autorite isiklikke vaateid ning mitte ühegi institutsiooni või riigi seisukohta.
Teksti tõlkis inglise keelest eesti keelde Marek Laane