See, kuidas tulevad toime meie eakad, ei ole enam lihtsalt perekondade ja üksikisikute mure. See ei ole «nende» probleem. See puudutab varem või hiljem iga praegu elavat inimest, kirjutab ajakirjanik Tiia Kõnnussaar.
Tellijale
Tiia Kõnnussaar: vanaduse eest ei saa põgeneda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui lugeda ligikaudu saja aasta tagust eesti kirjandust, siis vananemisel ja surmal oli oma loomulik koht. Vanaperemeest ja -perenaist austati talus ka siis, kui nad ei jõudnud enam endistviisi rügada. Perekond põetas oma eakad ja mattis oma surnud. Lapsed võisid näha hääbumas kõigepealt vanavanemaid, siis vanemaid – see õpetas tundma aukartust elu ja surma ees. Kogukonnal olid oma rituaalid, usk ja vastastikune toetus haiguste ja kaotuste puhul. Tõsi, arstiabi oli algelisem ja inimeste eluiga lühem.