Jüri Saar: Läbikukkumisele määratud

Jüri Saar. Foto: PP

Kuritegevus ja selle kontrollimine on poliitiliselt tundlik teema, milles peitub palju ahvatlevaid võimalusi ja paraku ka mitmeid ohtusid. Ühest küljest on hea poliitilisi plusspunkte koguda, kui lubada «kurikaeltele valu anda, pätile malka, politseile palka», nulltolerantsi jms. Teisest küljest aga võib siin valdkonnas kergelt vääratada, kui ekspertide hoiatustele vaatamata pill lõhki ajada. Nii juhtus omal ajal korruptsioonimõõdikutega, mis tõi lõpuks kaasa valitsuse tagasiastumise.

Tolleaegse justiitsministri karistuslik innukus tõi kaasa skandaali riigikogus, sest paljudele tundus kohatu hakata plaanipäraselt tulemusjuhtimise meetodil korruptantide püügikvooti täitma. Aasta oli siis 2005 ja küllap kasutati see kriminaalpoliitiline möödalask ära partnerite ehk konkurentide poolt.

Nüüd, aastal 2015 on valitsuskoalitsiooni koosseis mõnevõrra muutunud, aga samad koalitsioonikaaslased on jälle kord valitsuses. Praegusel korral võeti ette plaan suurendada trahvide päevamäära 2,5 korda, tuues põhjenduseks nii õiguskuulekuse suurendamise kui ka asjaolu, et juba kümme aastat pole trahvimäärasid suurendatud. Eesmärkideks pakuti nõnda üheaegselt inimeste käitumise muutmine ja täiendavate vahendite leidmine riigikassasse.

Kas on üldse võimalik mõlema eesmärgi koos saavutamine? Juba esmane analüüs toob välja eesmärkide vastuolud ja täitmise võimaluse ilmselge ebarealistlikkuse. Kui eeldada, et trahvimäärade tõstmine toob kaasa õiguskuulekuse kasvu ja rikkumiste arvu vähenemise, peaks selle tulemusena vähenema kogutava trahviraha hulk. Kui aga karistama hakatakse niisuguse käitumisviisi eest, mis on levinud, tavaline ja teatavatel tingimustel isegi vältimatu, räägib see inimestest võõrandunud valitsejatest, kes häbitult oma alamaid ekspluateerivad. Mitte ei muretse nende parema elujärje ja arengu pärast.