Ministeerium käis kooli juurdepääsutee pärast mõisaomanikuga aasta otsa kohut
6. juuni 2015, 21:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridus- ja teadusministeerium andis kohtusse Raikküla mõisa omaniku, kes keelas oma maa kaudu ligipääsu erivajadustega laste Raikküla koolile. Terve talve kestnud vaidluse ajal rassisid kooli teenindavad sõidukid mudamülgastes, kuni asi päädis mõni päev tagasi sõlmitud kompromissiga.
Mullu 4. juulil sulges Raikküla mõisa omanik Ivo Lambing enda krundil asuva tee, mida mööda oldi harjutud Raikküla kooli juurde sõitma. Kõigepealt pani ta ette kivid ja keti, veidi hiljem vedas teele mulla ja külvas peale muru, taastades mõisa ees ajaloolise auringi.
Lambingu väitel oli ta juba kaks aastat tagasi ministeeriumi esindajale teatanud, et ta peab mõisapargi ajaloolisel kujul taastama ning kavatseb selle tee sulgeda. «Oma tolleaegses vastuses kinnitas koolivõrgu juht Kalle Küttis, et nad loobuvad auringi kasutamisest ja korrastavad koolile teise tee,» märkis ta. Viimati oli ta tööde alustamisest teavitanud ministeeriumi mullu 4. märtsil.
Ministeeriumi jaoks tuli aga tee sulgemine siiski üllatusena, sest sest 24. aprillil toimus kohtumine, millel nende arusaama järgi lepiti kokku, et küsimus lahendatakse läbirääkimiste abil.
22. augustil 2014 pöördus ministeerium kohtusse ja taotles juurdepääsutee taastamist. Ministeeriumi pressiesindaja Argo Kerbi sõnul peeti suvel tee avamiseks läbirääkimisi, aga kuna need ei kandnud vilja, tuli ministeeriumil minna kohtusse.
Lambingu hinnangul pöördus ministeerium teadlikult kohtusse just napilt enne kooliaastat: «Ilmselgelt arvestati, et taolises huvide konfliktis annab kohus igal juhul loa. Nii ka juhtus ja mõisaomanikke kohustati 29. augustiks ehitama koolile nõuetele vastav tee omale maale,» nentis Lambing.
Lambing rõhutas, et mõisakompleksi auringi taastamine ajaloolisel kujul oli tema kui omaniku muinsuskaitseseadusest tulenev kohustus. Lambing leiab, et ministeeriumi kohtule esitatud põhjendused olid otsitud, nende eesmärk oli «hävitada eraomandis olev riiklik kultuurimälestis ja transiitliikusega mõisasüdames võtta mõisalt arenemiseks vajalikud tingimused.» Või siis valiti kohtutee selleks, et oma töö tegemata jätta. Raikküla koolil oli tema sõnul aga nii siis kui on siiani oma kinnistul tee olemas, see vajas lihtsalt kordategemist.
Ministeerium väidab vastupidist. «Tegu oli teega, mille kaudu pääses kooli juurde igal aastaajal nii invatranspordiga, toiduautodega, päästemasinatega, prügiautoga kui ka kütuseveoga (kooli ja õpilaskodu köetakse kütteõliga). Seda teed oli kool aastaid hooldanud,» kirjeldas Kerb mõisaomaniku suletud teed.
«Lisaks juurdepääsule mõisa auringi kaudu pääses koolini kahte alternatiivset teed mööda. Üks on muldtee, mis muutus läbimatuks esimeste sügisvihmade saabumisega – näiteks 20. oktoobril veeti prügiauto koolini traktori abil,» rääkis Kerb. Ka see muldtee läheb läbi kahe kinnistu, mille omanikega olid sõlmitud kokkulepped ajutiseks kasutamiseks. Seda pidi oli koolini sõit takistatud invatranspordil, toidu- ja kütuseautol, ohuolukorras oleks hätta jäänud ka päästeautod. «Probleem tekkis näiteks märtsi alguses, kui kiirabi oli hädas kooli juurde jõudmisega. Selline asi pole kooli ja erivajadustega, sealhulgas liikumispuuetega laste puhul aktsepteeritav.»
«Teine ehk nn valitsejamajast mööduv tee pole ohutu selle kasutajatele ega ajaloolisele valitsejamajale. Mitmekümne aasta eest sillutatud tee kandevõime pole teada, mistõttu seda ei saa raskemad sõidukid kasutada. Tee servas seisab lagunemisohtlik hoone,» selgitas ministeeriumi pressiesindaja.
Kerb rõhutab, et kohus andis kaks korda koolile esmase õiguskaitse, mille alusel tohtinuks nad ise suletud tee taastada. Ministeerium jättis selle õigus kasutamata. «Oleme olnud vastutulelikud ja pole kasutanud kohtu määrusega antud õigust. Oleme otsinud teisi alternatiive, nagu ka uue tee rajamine, et näidata üles head tahet,» rääkis Kerb.
Eelmise aasta lõpus alustas riik uue sõidutee rajamist. Talviste ilmaolude tõttu ei suudetud aga tee aluskihte piisavalt tugevdada, mistõttu muutus see sulailmaga pehmeks. «Tee sai hästi sõidetavaks alles kevadel, mil ehitaja selle korda tegi, talvel oli koolile juurdepääsu kvaliteet sõltuv ilmastikuoludest,» nentis Kerb.
Lambing ütleb, et haridusministeerium oli kogu selles vaidluses ainus, kes endise juurdepääsutee säilitamist nõudis. «Auringi hävitamisest loobumist tahtis peale omanike ja muinsuskaitseameti Raikküla vald ja Raikküla kool ise,» väitis ta.
Haridusministeerium saatis Postimehele päästeameti esindaja suvise kirja, kus tunnistati, et auringi kaudu tee sulgemisega on päästetehnika ligipääs koolile takistatud. Muinsuskaitseameti oktoobrikuine kiri märkis, et auringi ajutine kasutamine liikluseks on vastuvõetav, kui sellega ei ohustata mälestisi, ei rikuta Raikküla mõisa parki ega pargis maa all asuvaid keskajast pärit keldreid ning toimub kinnistu omaniku nõusolekul.
Postimehe käsutuses on ka kooli töötajate saadetud kiri juhtkonnale, kus kurdetakse Lambingu sekkumise üle kooli töösse, kooli õpetajate ja õpilaste solvamist nii ajakirjanduses kui Facebookis, süüdistamistes ning oma tahtmiste läbisurumises. Kooli töötajad palusid juhtkonnalt abi sellise vaimse terrori eest kaitseks.
Lambing nimetab seda valeks ja laimuks. «Ma olen ka haridusteadlane, ma sellise asjaga ei tegele!» ütles ta ebatsensuursete sõnade kasutamise kohta. Ta rääkis, et kuna ministeerium väitis kohtus, et nende kasutuses olev tee pole läbitav, pidi Lambing vastupidise tõestamiseks teest fotosid tegema. «Et ma käisin pildistamas, hakati väitma, et ma olen pervert. Neid häiris, et mina kõnnin oma territooriumil ja tõlgendasid seda vaenuliku aktina.» Miks koolitöötajad tema kohta laimu peaks kirjutama, ei osanud ta põhjendada. «Eks vimma ole ennegi olnud. Nad lihtsalt kardavad oma töökohtade pärast, nad kardavad, et meie oleme põhjuseks, et kool kinni pannakse.»
Lambing kinnitab, et mõisa suhted naaberkooliga on head. «Ma olen teinud kooliõpilastele ekskursioone mõisas raha võtmata, üle päeva käivad praegu Rapla Vesiroosi kooli õpilased, see on tore!»
Kompromiss sõlmiti juuni algul
Juuni algul jõuti kooli ja haridusministeeriumi vahel kompromissini, et nii kool kui ministeerium võtavad oma hagid tagasi, mõis tagab koolini jalgsi ligipääsu ning eemaldab selle takistamiseks paigaldatud võrkaia.
«Meie eesmärk kogu selle aja oli saavutada koolile töörahu ning sellel põhjusel läksime ka kompromissile,» ütles Kerb, et edasi vaidlemine oleks olnud ebakonstruktiivne.
«Kokkuvõttes ei saavutanud ministeerium kohtuvaidluse käigus ühtegi oma eesmärki, Raikküla mõisa huvid said täielikult kaitstud, ehk siis ministeerium kaotas selle mõttetu vaidluse 100 protsenti,» leidis Lambing. «Kompromiss sõlmiti tingimustel, mille me pakkusime välja juba ammu enne kohtuvaidluse algust!»
Paar päeva tagasi võttiski mõisaomanik aia eest. Kuid nüüd lõppes juba selleks õppeaastaks kool ja lapsi, kes jalgteed kasutaksid, enam pole.
Lambing osutas, et kohtunik soovitas juba veebruaris sõlmida kompromiss samadel tingimustel, kuid siis polnud ministeerium sellega nõus. «Oleks kompromiss kohe veebruaris sündinud, oleks sellest mingit kasu olnud, aga nüüd pidi lapsed siiani käima üle muru, mis vihmaga läks poriseks.» Peamiseks takistuseks sai tema sõnul haridusministeeriumi nõudmine, et kogu kohtuasi tuleb hoida avalikkuse eest varjul, kuid mõisaomanik sellega ei nõustunud.
Küsimusele, miks sellist kohtuvaidlust üldse vaja oli, ei osanud Lambing vastata. «Riik ei tohi minna kohtusse maksumaksja raha raiskama!». Teisalt tõdes ta, et ilma selle kohtuasjata poleks koolile uut teed niipea rajatud. «Nad oleks seda veel edasi lükanud, nagu nad siiani teinud olid,» arvas ta.
Ministeeriumi esindaja soovis kogu asja kokku võttes tänada Raikküla Farmeri juhatajat Tõnu Rahulat, kes andis väga mõistliku hinna eest riigile õiguse ehitada uus tee koolini üle oma maa.