Karvane diplomaatia: pandade armsa välimuse taha peitub võimumäng ja raha

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu tõeline boss: täiskasvanud panda kulutab päevas söömisele üle 12 tunni ja neile tuleb pidevalt tellida värsket bambust.
Nagu tõeline boss: täiskasvanud panda kulutab päevas söömisele üle 12 tunni ja neile tuleb pidevalt tellida värsket bambust. Foto: Reuters / Scanpix

Pehmed mustade kõrvatupsudega karvapallid toovad alati justkui võluväel rahustava muige näole, aga nende armsa välimuse taha peitub sageli keeruline ja trikitav võimumäng ning hunnik dollareid.

Pandad oskavad mängleva kergusega inimeste nunnumeetri oma suurte käppadega põhja vajutada, mistõttu on maailma loomaaedadele suureks õnnistuseks mõnd sellist karvakera omada. Näiteks Edinburghi loomaaia sõnul meelitas pandapaar neile aastas tavapärasest poole rohkem külastajaid, Madridi loomaparki tuli pandade tõttu uudistajaid viiendiku võrra enam ning Viini loomaaeda lisandus esimesel «panda-aastal» üle kahe miljoni külastaja. Lisaks piletitulule teenivad loomaaiad raha kõikvõimalike pandateemaliste esemetega alates kaisukarudest kuni saiale pandamustrit kõrvetavate röstriteni, kuna niivõrd haruldase looma vaatamise või tema pildiga eseme eest raatsitakse sageli rohkem raha välja käia. Pandapoisse ja -tüdrukuid puurivarbade vahelt piiluvad või nina vastu klaasi imetlevad loomaaiakülastajad ei mõtle aga pileti- või leluraha kõrval ilmselt palju sellele, mis võiks kogu selle ilu ja rõõmu hind olla laiemal majanduslikul ja poliitilisel tasandil.

Lühidalt võtab selle keerulise protseduuri kokku termin «pandadiplomaatia». Mõnikord kutsutakse seda ka «pandapoliitikaks» või «pandamajanduseks», ning kõige selle taga seisab Hiina kui ainus riik maailmas, kus kaitse all olevaid hiidpandasid ehk bambuskarusid vabas looduses näha saab. Neidki vabalt elavaid isendeid jagub vaid alla paari tuhande ning väljaspool Hiinat elab maailma loomaaedades kokku vaevu poolsada mõmmikut, kelle Hiina on hoolikalt ja kindla põhimõttega ära jaotanud käputäie riikide vahel. Seega ei ole publikumagnetitest karusid osta sugugi lihtne. Õigupoolest ei olegi neid võimalik endale päriseks osta, vaid ainult laenata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles