Naine jahukihi taga
/nginx/o/2014/10/17/3438739t1hd556.jpg)
12. august 2015, 15:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/08/12/4371855t1h914b.jpg)
Tammsaare pargis on nurgake, kus linn lubab tänavaartistidel oma igapäevast leiba teenida. Seal on indiaanlased, seebimullimees ja bulgaarlanna Ashton – elav kuju, kes võtab juba neljandat suve jalge alla tee, mis suundub Tallinna. Valge jahukihi all on peidus värvikas natuur, kes tunnetab kõike oma ümbruses, aga peegeldab seda võimalikult vähe.
Kohtume Ashtoniga pärast seda, kui ta on lõpetanud oma kuuetunnise tööpäeva lõõmava päikese all. Ootan teda pargis ja silmitsen enda ümber jahuseid jälgi, taamal pakivad ka indiaanlased oma kraami kokku. Ühtäkki märkan enda suunas kõndimas pisikest naisterahvast – tätoveeringud õlal ja isepärane soeng peas.
/nginx/o/2015/08/12/4371829t1haa10.jpg)
Kontrast pagariproua ja minuga kohakuti seisva naise vahel on veidi üllatav. Istume lähedalasuvasse kohvikusse maha ja muljetame sellest, kuidas temaga esiti kontakti sain. Potsatasin väikse kirjakese ämbrisse, sest kuidas ikka muud moodi ühendust saada kujuga, kes taotluslikult verbaalselt auditooriumiga ei suhtle. Kiri oli eesti keeles, aga Ashton on bulgaarlanna, uudishimu ei andnud rahu ja ta lasi selle ära tõlkida.
Ashtoni päev hakkab varahommikul. Kuna töö on kurnav, on igahommikune rituaal venitamine ja kontide väänamine. Lihased ja liigesed väsivad ühes staatilises asendis päris kiiresti.
Tunde saamiseks võib proovida näiteks käed sirgelt enda ette sirutada ja neid selles asendis paar minutit hoida. Läks raskeks? Ashton suudab ühes poosis olla kolmveerand tundi. «See on suhteliselt raske, aga pärast 20 minutit sa enam ei pane seda valu tähele, lihtsalt kannatad,» selgitas ta, kuidas ta selleks võimeline on.
/nginx/o/2015/08/12/4371841t1h6ac8.jpg)
Erinevaid poose võttes ja neid hoides teenib Ashton leiba kuus tundi päevas. Artist on Eestis neljandat suve, see kipub olema sageli augustis, kuid tööd teeb ta aasta ringi. Kevadeti võib teda näha Belgia ja Hollandi festivalidel, talvel on ta rohkem kodumaal Bulgaarias. Eestisse kutsub teda ikka ja jälle tagasi vend, kes elab siin oma eestlannast naisega juba kümnendat aastat.
Rändaja elu on üksik, kuid huvitav
«Perekonda mul ei ole. On keegi, kes on mulle lähedane, aga me ei saa väga tihti koos olla,» ütleb ta. «Ma olen õnnelik, et saan sellist elu elada. Töö annab iga päev uusi ja huvitavaid kogemusi, ma näen väga palju.»
«Mul ei ole kunagi igav. Kuigi ma seisan ühe koha peal, siis ma näen tegelikult väga palju asju, mida tavaliselt ei märgata. Eile näiteks jälgisin pimedaid, kes õppisid üle tee minemist. Inimesed arvavad, et ma ei näe ega kuule midagi, aga ma tunnetan kõike enda ümber,» sõnas Ashton.
Aeg-ajalt viskab Ashton publikuga vempe, eriti meeldib talle neid teha natuke napsutanud meesterahvastega. Antwerpenis juhtus Ashtonil kord selline lugu, kus kuuepealine meeste seltskond oli natuke napsutanud ja soovis temaga pilti teha. Kui noormees teda teretas, siis kuju ei lasknud enam käest lahti. Poiss oli aga nupukas, vaatas Ashtonit, tõstis ta üles ning viis keset väljakut. «Nad kollektiivselt naersid mu üle ja ma mõtlesin, et mis ma nüüd edasi teen? Ma olen kuju, ma ei saa liikuda. Ma lihtsalt ootasin ja ta viis mind mu kohale tagasi. See oli väga armas. Ma tegin tema üle nalja ja tema tegi minu üle,» kirjeldas Ashton.
/nginx/o/2015/08/12/4371835t1hfa21.jpg)
Põnevaid juhtumisi tuleb ette ka Tammsaare pargis. Nimelt seal veedab iga päev oma aega vanapapi, kes käib talle kella näitamas. «Töötades ma sageli ei tea, mis kell on. Kella nägemiseks peaksin ennast liigutama. Vanapapi tajub alati, kui ma tahan kella vaadata. Ta on mind jälginud mitmeid päevi, tundide viisi. Ta lihtsalt tuleb ja teeb mingi naljaka poosi, mida mina inimestele teen, ja näitab mulle kella,» kirjeldas Ashton lustakat vanapapit.
Oma praeguse töö juurde jõudis Ashton läbi näitlemise. Naine töötas veel viis aastat tagasi teatris nukunäitlejana, kuid otsustas oma elu põnevamaks muuta. Esimene suvi läks hästi ja sellest ajast peale ongi Ashton elava kujuna töötanud. Tema tegemistega saab kursis olla Facebooki lehekülje vahendusel, lihtsalt toksige otsingusse: Awarded Live Statue Ashton.
/nginx/o/2015/08/12/4372253t1h8c1c.jpg)
Lisaks tänaval etendatavale pagariproua tegelasele kehastub Ashton veel ka põrguplikaks, vanaemaks ja postimeheks. «Põrguplika on üks mu lemmikuid, ma laenasin selle tegelase ühe jaapani kunstniku teosest. Ta on selline armas väike koletis. Tänaval mängin ainult pagarit, seda on lihtsam ette valmistada. Teisi tegelasi mängin pidudel, üritustel ja festivalidel,» selgitas ta.
Ashton on oma tegelaskujudega võitnud esimese koha Oostene festivalil Belgias ja Borne'i ning Tegeleni festivalil Hollandis.