Ma loodan, et «Sõbraliku Eesti» üritus julgustab otsustajaid käituma otsustavalt. Nii nagu tehti varastel üheksakümnendatel aastatel. Ka siis leidus küllaga kodanikke, kes olid valmis seisma plakatitega «Eestimaa eestlastele» ja «Muulased välja». Kuidas me sellest üle saime? Heakene küll, mitte täielikult, aga siiski niipalju, et meie ksenofoobsed instinktid ei tõmmanud meile vähemalt soovimatut rahvusvahelist tähelepanu ega pannud meie poliitikuid «vastu tulles rahva arvamusele» tegema rumalusi rahvusvahelises plaanis.