/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
/nginx/o/2015/12/02/4759559t1h868c.jpg)
Ligi 30 tundi Peruus Tocllaraju mäel jäälõhes päästmist oodanud Annemai Märtson püüdis pärast 25 meetri sügavusele prakku kukkumist hüüda oma kaaslasi. «Vastust ei tulnud, kõik oli vaikne ja jäi vaikseks.» Allan Valge ning Jane ja Tarmo Riga hukkusid. Austuse ja tänutundega oma elukaaslase ja teekaaslaste ning abistajate vastu räägib Annemai võitlusest iseenda ja suurima ettearvamatu jõu – loodusega.
Sa olid pärast kukkumist rinnuni lume sees. Mida sa esmalt püüdsid teha? Oli mingitki märki kaaslastest?
Maandusin poolpüstises asendis prao põhja, olles rindkere ülaosani lume ja jäärusu sees. Varingust mäletan suure jääkamaka kukkumist vastu kiivrit, mis lõi selle peast ja päikeseprillid eest. Eks see viimane refleks, millega me elust kinni hoiame, on hingetõmme. Ahmisin õhku, kuna peale langenud raske lumi lõi justkui kopsud õhust tühjaks. Kui sain uuesti hingata, jõudsin lühikese hetke vältel tunda elusolemisest rõõmu. Arvasin, et mina ainsana kukkusin prakku. Hüüdsin oma kaaslasi. Vastust ei tulnud, kõik oli vaikne ja jäi vaikseks.
Mõistsid, mis on juhtunud.
Pead kuklasse ajades ja prao mõõtmeid hinnates sain tegelikult kohe aru, et nad pidid ka sellega koos varisema. Lõhe oli hiigelsuur – ülevalt poolt laienev nagu koobas, laiemast kohast seitse kuni kümme meetrit lai, prao ülemised servad hoidsid karniisidena ehk eenduvate servadena koomale, servad üksteisest umbes kolme meetri kaugusel. Lumega kaetud jääsild oli täies ulatuses sisse varisenud. Pragu avanes mõlemale poole nii kaugele, kui silm ulatus. Olin langenud prao avatud ossa, kus sillarususid ei olnud.