Kommentaar: võim ja vaim Mika Waltari loomingus eesti lugeja silmaga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Piret Saluri

FOTO: Pm

Eestlased on üks imelik rahvas. Eesti kirjanduse ja vaimukultuuri hea tundja Juhani Salokannel kinnitab oma hiljuti ilmunud raamatus Jaan Krossist, et eestlastel on lausa virtuoossuseni välja arenenud oskus lugeda ridade vahelt. Võimalik, ja küllap see nii on, me ise ei pane seda enam õieti tähelegi. See kunst on meil kujunenud ajaloo sunnil ja kõrgel järjel on veel tänapäevalgi, kui selleks otsene vajadus ju puudub.


Usun, et nüüd juba ammuses, okupeeritud Eestis leidsime, mina kaasa arvatud, Waltarist lisaks põnevale jutustusele ka üksnes meile tähendusrikkaid sõnumeid. Kahtlen, kas lugesime «Sinuhest» välja lausa Teise maailmasõja allegooriaid nagu üks soome kirjanduskriitik. Oskust elada võõra võimu ja vaimu all mugandudes, käsuga kehtestatud jumalast hoolimata oma ja õige jumala teenimist õppisime küll. Ka seda, et jumalaid ei pea mitte alati kuulama, ja et tugev on see, kes jumalaid petta mõistab, nagu õpetab Turms. Meid puudutas oma lastest ja mehest lahutatud Kaarina Maunutütre saatus.

Äratundmist ja hingekosutust andis ka Sinuhe või Turmsi püüd varjata oma erilisust või päritolu. Sugugi võõras ei olnud meile Mikaeli usuvahetus. Me nõustusime ka Panu Rajala sõnastatud tõega, mida Waltarist välja lugesime: igas olukorras saavad paremini hakkama realistid, sageli koguni petised, idealistid peavad aga ikka ja jälle ideaalides pettuma või neist taganema.

Tagasi üles