Miyazaki lendav maailm

«Minu naaber Totoro»: Hayao Miyazaki klassikaline jõudemonstratsioon.

FOTO: Kaader filmist

Hayao Miyazakit võiks nimetada Jaapani animatsiooni Toyotaks. Mulle tundub, et praegusel ajal on tema puhul tegemist ühe jaapani kultuuri olulisima (aga ka veidraima) eksportööriga. Tema täpseimaks vasteks oleks ehk Toyota Prius – hübriidne ja uuenduslik, ent samas piisavalt mainstream. Kui Miyazaki filmid oleksid autod, oleks neil kolm kandilist ratast, tammelehtedest kuub ja nad lendaksid linnulaulu saatel läbi õhu. Mõistagi kuuluks siia ka töökindlus, rääkimata avariikindlusest.


Mis puutub aga lendamisse, siis seda esineb Miyazaki filmides ohtralt. Ilmselt on tegemist mõjutustega lapsepõlvest – nimelt olid tema isa ja onu lennukitehase omanikud.

Miyazaki filmid on ületanud oma maa kultuurikünnise ja nende jõulised kujundid kõnetavad kogu maailma vaatajaid. Kui otsida pisut tõsisemat võrdlust filmimaailmaga, siis tekib teatud paralleel Akira Kurosawaga. Mõlemate looming on rahvusvaheliselt mõistetav, sisaldades samas ürgjaapanlikku, shintoistlikku usku loodusesse ja vaimudesse. Ehk just see teeb nad meile, eestlastele (aga küllap ka paljudele teistele rahvastele) kummaliselt lähedaseks?


See tuletab meelde müütilist kuldaega, mida poleks justkui kunagi olnud, ehkki mingi osa meie teadvusest on jätkuvasti veendunud, et see eksisteeris ja võiks eksisteerida ka tulevikus. Peamine tunne, mis Miyazaki filme vaadates tekib, ongi igatsus.


Üks väga sümpaatne joon, mis läbib Miyazaki teoseid, on vägivallatuse printsiip. Tema filmides ei ole traditsioonilist hea ja kurja vahelist konflikti – algselt näib see küll nii olevat, ent peategelane tõestab alati, et kurjust on võimalik n-ö ära rääkida, lepitada. Kui ameerika filmis kurjus hävitatakse, siis siin leitakse üles tema sisimas peituv headus ja pööratakse see enda kasuks. (Mis vastab igati ida filosoofiale.)


Asja teeb põnevaks ka see, et head tegelased on väljanägemiselt üsna hirmuäratavad, samas kui halvad näevad välja pigem kenad ja korralikud. Samas ei ole nad kunagi üdini head või halvad. Parimaks näiteks on «Vaimudest viidud» tegelaskond, kelle puhul ei või eales kindel olla, mida nad endast täpselt kujutavad või kes kelleks muutuda võib.


Veidi kummalisena mõjuvad Jaapani animatsioonis selle kohustuslikud lapskangelased. Mulle tundub see justkui mingi veidra rudimendina, mingi dogmana, mille olemasolu keegi isegi küsimuse alla ei sea. Miyazaki peakangelane on alati tütarlaps – päris lõbus on vaadata, kuidas igas filmis püütakse luua uut karakterit, välja kukub aga nii, et neid eristab peamiselt juuste värv: kui üks on blond, siis teine on patsidega brünett ja kolmas punapea.


Ilmselt on siin tegemist mingi tabuga, et peategelasega ei «klõpsita». Küllap hingavad Jaapani produtsent ja kassasurve režissöörile tugevalt kuklasse – et tee ikka 12-aastane ja suurte ümmarguste silmadega, siis on nunnu!


Mis puudutab kõrvalosalisi, siis siin kasutatakse ennenägematut vabadust ja fantaasiat. Pole paremaid tegelaskujusid kui jaapani anime kõrvaltegelased. «Vaimudest viidud» vaimudearsenal, rohelised hüppavad pead, söetükid, ämblik-katlakütja, kassibuss «Totorost», mürgimets ja punasilmsed keldrikakandid «Nausikaast»...


Veider on ette kujutada, et nii nagu Jaapanis, koguneksid ka siinsed täiskasvanud kinokassade taha sappa, et multikale pilet lunastada. Aga miks ka mitte? Kindlasti ei peaks nad pettuma – kas või sellepärast, et Miyazaki filmid kannavad sügavat ökoloogilis-humanistlikku sõnumit. Näiteks lendkindluse kujund («Laputa lendav kindlus»), mis filmi lõpuks hävitatakse, nii et alles jääb vaid hiiglaslik lendav puu koos seal asuva aia ja heatahtliku aednik-robotiga. Või printsess Nausikaa («Tuulte Oru Nausikaa»), kes avastab, et mürgimetsa mürk ei ole mõeldud inimeste hävitamiseks, vaid metsa kaitseks inimeste eest.

Ka «Minu naaber Totoro» sisaldab sõnumit sellest, kuidas puu ja selles peituv vaim võib olla inimesele kaitsjaks, lohutajaks ja tervendajaks. Huvitava faktina võib mainida, et Miyazaki algatusel on loodud ka Totoro metsa fond, mis on ostnud ära ühe Tokyo lähedal asuva metsa ja rajanud sinna looduskaitseala. Väidetavalt olevat just see mets inspireerinud filmi «Minu naaber Totoro».


See on ilus žest – kummardus metsavaimule, kes kinkis filmitegijale filmi ja filmitegija omakorda päästis metsa kinnisvaraarendajate küüsist. Küllap on see tõestuseks, et Miya-zaki maailmavaade ei eksisteeri mitte ainult kinematograafilisel kujul, vaid sel on ka eluline väljund.


Eestiga seob Hayao Miyazakit üsnagi tavatu seik – nimelt on ta joonistanud koomiksiraamatu Sinimägedel peetud tankilahingust. Ennekõike on selles ülima põhjalikkusega kujutatud Teise maailmasõja lahingutehnikat. Kõige huvitavam on aga see, et mõlema poole sõdurid on võtnud sea kuju. Äkki peaks rahvusliku leppimise huvides paluma Miyazakil meile ka mõne ajalooõpiku kujundada?

Hayao Miyazaki filmid DVD-l


«Tuulte Oru Nausikaa» (1984)


Sonatiin 2008



«Laputa, lendav kindlus»


(1986)


Sonatiin 2008



«Minu naaber Totoro»


(1988)


Sonatiin 2008



Varem ilmunud:


«Kiki kulleriteenus» (1989)


«Vaimudest viidud» (2001)


«Howli liikuv kindlus» (2004)


Väljaandja Sonatiin

Tagasi üles