Ajastu lühikroonika – emotsionaalselt

Ants Eskola lavastuses «Oi, noorus» 1935. aastal Estonia teatris. Foto: Kaader filmist

Sõpruses linastus dokudebütandi Kristjan-Paul Virve kõneka tiitliga kultuurfilm «Ants Eskola: olla või mitte olla». 96-minutise filmi autor on ühtlasi produtsent ja oluline on veel, et pildistav teatriklassik on kollaaži kokkuseadja vanaisa.

Ants Eskola (enne eestistamist Gerhardt Esperk, 1908–1989) elamise loo igale aastale tuleks ekraanil üle minuti, kui filmi saaks nii jagada: 96 minutit, 81 aastat, 1,2 minutit aastale. Aga nii jagada pole mõistlik, sest tegu ei ole sündmuste kronoloogiaga, vaid kunstniku loomelooga.

Ehkki jah, jutustus sajandi lainetel kulgenud ja olemisvalikutes vastu pidanud näitlejast kulgeb aja looga enam-vähem sünkroonis, algusest lõpu poole, harvade emotsionaalsete tagasivaadetega.

Eskola laul ja maalid

Film on pikk ja sellesse on tahetud mahutada kogu portreteeritava pikk teekond, tema hingamiste kaar sünnist esimese eluõitsenguni, joonistuskoolist teatrisse ja estraadilauljaks, reetmiseni ja surmavangistuseni Siberis, lavalaudadele naasmiseni ja taas oma rahva kunstnikuks saamiseni, lastest lastelasteni, Venemaast Ameerikani.
Pildijada sisu võiks kokku võtta 1986. aastal ilmunud mälestusteraamatu pealkirjaga «Näitleja on ajastu lühikroonika». Mis sest, et 1986 oli veel hoopis teine ajastu.

Filmis on palju arhiivipilte: fotosid, Eskola joonistusi ja maale, tema võetud harrastusfilmikaadreid, kroonikafilme ja mängufilmikatkendeid, lõike teatritükkide salvestustest. Hääl-tena kõlavad jutustajateksti kõrval Eskola mälestused ja kirjakatked, tema laul, filmi autori kommentaarid pöördelistele hetkedele, klassikuga koos lava-laudu tallanute meenutused ja teda lavastanute ütlused (kaadri taga näiteks Virve Aruoja, kaadris Adolf Šapiro).

Pildireal vilguvad ja vahelduvad minimärgid: riigi- ja asutustevapid, 3D-animeeritud teemasümbolid, kotkas, rong jm, justkui juhatades meid teemasse ning osutades, mis võimu või vaimuga on ekraanil jooksval parasjagu suhe. Seda hakkab saama natuke palju, kõik kisub kirjususe kuristiku poole, aga õnneks peab kaldapealne vastu ja filmitegija läheb edasi. Ei kuku üle serva.

Mait Laas seadis aasta hakul filmiga «Aja meistrid» režissöörinõudlikkuse lati väga kõrgele. Õieti lasi ekraaniautorina valuläve ülimadalaks. Niisugust lugupidamist, koguni armastust portreteeritavate suhtes, nagu kogeme Laasi filmis Elbert Tuganovist ja Heino Parsist, näeb Eesti dokumentalistikas kahjuks harva.

Nüüd tuli teine noor mees tõsielufilmiga oma vanaisast. Ka siin on tuntav lugupidamine, armastus ja kaastunne.

Filmis on haaravaid kõrghetki: Eskola maaliva päikesepoisina filmis «Päikese lapsed», Kaarel Karmi pealekaebus 1940. aastal ja järgnenud ülekuulamised, joonistused ja maalid Siberis, uue armastuse leidmine pärast kodumaale naasmist, kohtumine esimese abielu lastega Ameerikas 1960ndail. Rollikatked filmidest «Põrgupõhja uus Vanapagan» ja «Mis juhtus Andres Lapeteusega». Ja läbivalt valikute valik: olla või mitte olla.

58-aastane Hamlet

Hamleti monoloogi salvestust on filmis ehk üle ekspluateeritud, kuid raske oleks vaielda, kui keegi ütleks: 58-aastane Eskola Hamletina noorsooteatri laval, enne kraanide kinni keeramist, oli 1966. aastal tõesti ajastu südametunnistuse hääl. Kui soovite, «ajastu kroonika».

Talendil on ka teine pool. Šapiro nimetab filmis Eskolat eht-tšehhovlikuks näitlejaks, kahjuks Virve pole arhiividest leidnud ühtki heliga varustatud lõiku vanaisa Tšehhovi-mängudest. Võib-olla neid salvestusi ei ole. «Armsa luiskaja» George Bernard Shaw ülearu kestev demonstreerimine ajab rollinäidete rea tasakaalust välja.

Sõna domineerib. Pilt on seda saatmas. Mõnikord assotsiatiivselt, mõnikord illustreerivalt, vahel jutustavalt. Suurim probleem on ajastute tõepära edasiandmisega kroonikafilmide vahendusel. Autor on lähenenud emotsionaalselt. Mõni näide: Esperk meenutab kaadri taga, kuidas ta teenis aega ratsaväelasena ja et tuli ratsavahtkonnaga saata ka riigivanem Konstantin Pätsi. Eskola teenis kaitseväes 1927–28.

Ekraanil näeme pärast Pätsi mainimist aga hoopis Rootsi kuninga Gustav V ratsasaatjaid 1929. aasta Tallinna-visiidil. Päts ei olnud riigivanem neil aastail, kui Eskola sõjaväes käis. Selliseid pildi-jutu anakronismide näiteid võiks tuua läbi terve filmi (räägitakse Estoniast 1930. aastail, aga näidatakse pilti 1913. aastast).

Laiatarbevaatajat anakronismid võib-olla ei häiri (mis sest, et vene sõjavangid II maailmasõjas illustreerivad juttu Siberis vaevlevatest Gulagi vangidest). See ei ole ju ajaloofilm, vaid vanaisa isiklikust vaatevinklist nähtud elulugu.

Vähe eluloofilme

Eluloofilmide tegemine on kunst. Neid tehakse Eestis liiga vähe ja harva. Ants Eskolast valmis Mikk Mikiveri film 40 aastat tagasi. Nüüd on õnneks tehtud uus. Olen kindel, et ka teistest kunstide suurkujudest oleks vaja uusi filme: Viiraltist, Pinnast, Kruusemendist. Kujutan tulevikusilmas ette doksarja «7 x 7», mis tähendaks seitset suure looja filmiportreed seitsme aasta jooksul järjest – milline tore ja väärtuslik filmigalerii sellest saaks tulevastele põlvedele!

Muidugi ei tee üht tehniliselt ja sisuliselt tipptasemel ajaloolist portreed poole miljoni krooniga – umbes sellise summa andsid riigifondid kasutada Kaos Worldi produtsendile Kristjan-Paul Virvele. Ta panustas filmi ääretult isiklikku energiat ja küllap mitte üksnes energiat. Tubli tegu igal juhul.

Virve üritas aastatuhandevahetusel luua 52-minutist dokumentaalmosaiiki Eesti rahva ja maa ajaloost «Eestluse saaga». Film ei valminudki kavandatud kujul, peapõhjus arvatavasti ambitsioonide lennukuse ja riiklike rahastamisvõimaluste ahtuse kokkupõrge. Noor filmilooja üritas haarata haaramatut, ja käed jäid lühikeseks.

Nüüd on debüüt korda läinud. Vaatamata sellele, et Eskola film professionaalses mõttes käriseb, loob valminu tervikliku emotsionaalse kaasatunde. Selliselt tundepinnalt võib julgelt astuda järgmisi samme.

Dokumentaalfilm
«Ants Eskola: olla või mitte olla»
Režissöör Kristjan-Paul Virve
Esilinastus Tallinnas Sõpruse kinos 18. septembril