Puhkepäevad

Marko Reikop. Foto: Liis Treimann

Paljud mõtlevad, et televisoon, see on puhas glamuur. Tundub, oleks nagu iga päev üks suur nädalavahatus: kuulsad inimesed voorivad sisse ja välja.

Lased oma nägu Dioriga puuderdada, istud soojas stuudios prožektori all, Lagerfeldti särk seljas, ja kuulad, pea viltu, mida Tanel Padar või Eve Kivi märkab sulle rääkida. Laias laastus see muidugi ka nii on, kui välja arvata, et meie stuudios on enamasti sama külm kui detsembrikuises tundras, särk on selga laenutatud, kehaga saate ajal selle vastu minna ei ole eriti hea toon ja seda ei ole tootnud Lagerfeldt. Samuti ei soovita ma ennast iga päev grimeerida lasta, kui te muidugi just ei taha, et teie nägu näeks tulevikus välja nagu kummik.

Sellega üldiselt kogu glamuur ka piirdub. Tavaliselt tuleb hommikul tööle minna ja jälgida, et kui palud intervjuule Andres Anvelti, siis ei saabuks tema asemel kolm minutit enne saate algust, kui enam midagi muuta ei saa, Aivar Riisalu. Tavaliselt see ei õnnestu. Muul ajal tuleb kimbutada kõiki ülejäänud Eesti inimesi ja kutsuda nad õhtuks külla, sest ekstraordinaarselt harva juhtuvad nad ise niisama läbi astuma. Ja kui juhtuvadki, siis soovivad ennast enamasti protesti märgiks vedela kakiga üle valada, sest nende kirjutatud raamatut on poes ostetud alla ühe eksemplari. See pole lahe. Inimesed on tavaliselt meeldivalt vastutulelikud, nad tahaksid hea meelega korraks kaamerate ette tulla, aga mitte täna õhtul. Pigem homme. Või ülehomme. Ja siis nad tulevad ikkagi täna. Ühesõnaga, avad hommikul kell 10 suu ja saad selle taas kinni panna kell 20. Ja nii iga päev.