Reheoja talus kepsutab kodustatud metskits

Eelmisel kevadel läks Viljandimaa Tusti küla külje all asuva Reheoja talu peremees Toomas Abermann metsa kuuskede ümbert võsa lõikama ning märkas puude vahel kitsede pesa, kust emasloom pani kiiresti putku ning jättis talle maha. Nüüd elab talus uus koduloom.

Reheoja talu perenaise Külli Evarti sõnul oli kitseke siis, kui mees ta metsast välja tõi, väga väike. «Oli veel lõikuriga jalale ja kõrvale pihta saanud,» meenutas naine.

Sellest loomakesele õnneks suuremat häda ei sündinud. Praegu on tema kõrvad suured ja karvased nagu metskitsel ikka ning ta astub väga reipalt, käib üle tee võsa vahelt läbi lambakarja vaatamas või teisel pool üle põllu vanades lautades. «Loomi seal ei ole, aga heinad on sees. Käib neid söömas,» märkis Evart.

Tegelikult ei võtnud Toomas Abermann kitsetalle kohe kuuskede vahelt kaasa, kuna lootis, et ema tuleb tagasi. Aga kui ta järgmisel päeval olukorda vaatama läks, oli tall ikka üksipäini seal. 

«Ta hakkas mul järel käima,» tähendas Abermann. «Mõtlesin, et ravin ta siis vähemalt terveks.» 

Nii saigi pisike kits Rehe­ojale toodud. Algul toideti teda lutipudelist – tollestsamast, millega imikutele süüa antakse. Neli korda päevas jõi väike kits 300 grammi piima. 

Varsti hakkas pererahvas tallele muudki toitu andma ning siis läks too juba ise koerte ja kanade sööki noolima.

Nüüd hoolitseb pererahvas peagi aastaseks saava kostilise eest veel niipalju, et paneb õuele sõime heina – just nagu metsagi kitsedele viiakse. Eraldi heina tema pärast tegema ei pidanud, seda oli jänestele ja kanadelegi tarvis. 

Kahe koeraga küla peale 

«Tits-tits-tits,» meelitas Külli Evart metskitse jahuga enda poole. «Ta tuleb omainimestele ligi küll. Võõraid ainult pelgab,» tähendas ta. «Päev või paar läheb harjumiseks, siis laseb juba pai ka teha.»

Seekord kits end jahuga meelitada ei lasknud. Küllap kartiski võõrast rahvast. Või siis oli kõht täis. «Ma nägin, et ta just enne sõi,» märkis perenaine. 

Korra käisid Reheojal ka keskkonnakaitsjad – küla peal oli jutt lahti läinud, et seal hoitakse metskitse kinni. Ametnikud pidid aga sama targalt, nagu nad olid tulnud, tagasi minema. «Näitasime, et ta on meil lahti,» lausus Evart. «Me laseme tal teha, mis ta tahab. Teine variant oleks olnud ta metsa jätta, aga seal oleks ta hukka saanud.»

Seega metsa kits enam tagasi ei läinudki. Perenaise sõnul käib ta vahel küll padrikus luusimas. Küla peale uitama ei lähe ta aga sageli mitte üksi, vaid koos pere kahe väiksema koeraga. 

«Ükskord nägin, kuidas nad Nässu ja Reksuga kolmekesi Tusti poole astusid,» ütles Evart, kes oli koerad tagasi koju kutsunud, mispeale jooksnud kitski nendega ühes. 

Siiski oli perenaine kord ka külast kilomeetri kaugusel kitsejälgi näinud. «Isegi imestasin, et ta oli juba nii kaugele jõudnud,» lausus Evart ning meelitas kitse uuesti enda poole. Seekord musitamishäälega. «Selle peale ta tuleb. Kui ta väike oli, kutsusin teda ikka sedaviisi, sest ta nuttis nagu natuke vilistades ja ma hakkasin siis ka niimoodi tegema,» selgitas perenaine.

Metskits ajaski end õunapuu alt püsti ja astus õuele söögikausi juurde. Mõne meetri kaugusel oleva ketikoera haukumisest ei teinud ta välja. Selgus, et hundikoer Tommi näitab talle vaid siis piirid kätte, kui inimesed on väljas. Kui kedagi teist läheduses ei ole, võib kits isegi tema kausist süüa ja vahel talviti ka tema kuudis magada.

«Kõva külmaga läks ta kasvuhoonesse. Siis panime sinna heina ka sisse,» ütles perenaine ja rääkis, et kui loomake kuuti tikkus, oli algul küll hirm, et äkki koer võtab tal jalust kinni, aga ei juhtunud midagi. «Võttis teda kui oma,» märkis Evart. «Väiksemad koerad vaatasid algul veidi kahtlustavalt, aga said siis nahutada, kui kurjad olid, ja nüüd on kõik sõbrad.»

Oma aja peremees

Niisiis on metskitsel Reheojal vaba põli. Tuleb, kui tahab, ja läheb, kuhu tahab. Ainult koertega küla peale ei taheta teda lasta. 

«Kui hommikul välja läheme, tuleb ta harilikult nii poole tunni pärast vaatama, mis me teeme,» kõneles perenaine. «Aga kui juba pool päeva pole teda näha olnud, hakkame mõtlema, kas ta on veel elus või on keegi ta nahka pannud. Siis õnneks hakkab ta aga kuskilt jälle silma: tuleb sealt eemalt kodu poole.»

Algul arvas Reheoja rahvas, et jooksuajal läheb kits kindlasti teiste omasugustega kaasa. Aga ei. «Teisi on siin küll ümberringi käinud, aga tema pole kaasa läinud,» lausus Toomas Abermann. 

Seda, mis talueluga kohanenud metskitsest edasi saab, ei osanud ta öelda. «Kütid on küsimas käinud, ehk saaksid nad ta endale, aga sellele on vastus kindel ei. Pigem las elab meil, nii vabalt, kui tahab,» teatas Abermann.