Peapiiskop: kooseluseaduse konflikt on kunstlik (11)

Tuuli Koch
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EELK peapiiskop Urmas Viilma.
EELK peapiiskop Urmas Viilma. Foto: Mihkel Maripuu

Aasta algusest kõigi parlamendi erakondadega kohtuv peapiiskop Urmas Viilma on kutsunud oma vestlustes poliitikuid kooseluseaduse puhul aega maha võtma ja uusi lahendusi otsima, et mitte teha haiget inimestele, keda seadus puudutab. Ta tunnustab Vabaerakonda, kelle väljapakutud paarkonnaseadus on vähemalt üks katse ühiskonda lõhki rebivast olukorrast välja tuua. 

Läinud aasta lõpus riigi- ja ühiskonnategelastele peetud advendikõnes ütlesite muu seas, et peame kristlastena kapist välja tulema. Mida te selle all mõtlesite?

Õiguskantsleri büroos oli just äsja töönõupidamine, kus arutati seda sama küsimust, et kui ikkagi uued kultuurid või teiste religioonide esindajad meile siia tulevad, siis mida see meie seadusandluses teeb. Ja sel kohtumisel ma just viitasin ka sellele samale fraasile. Eriti kui vaatame islami kultuuri saabumist meie kultuuriruumi, siis me tunnistame, et see on religioosne. Samal ajal on meil siin õigusruum, mille kohta ütleme, et see on küll välja kasvanud kristlikust taustast, aga me täna ei nimeta teda enam kristlikuks. Me ei ütle, et see on kristliku maailmavaate kehastumine seadusandluses. See on identiteedi küsimus ja ma näen siin kultuuride konflikti ohtu. Religioosse inimese, kristlase või moslemi jaoks on alati tema religioossed põhimõtted ja seadused olulisemad ilmaliku maailma normatiividest. Kui islami usku inimesele öelda, et see siin on kristlus ja kristlik kultuuriruum koos oma kristlike põhimõtete ja väärtustega, siis nad mõistvad meid paremini, kui ütleme, et Eesti on täiesti ilmalik maa, religioossus ja usk on privaatsfääris. Sel juhul ütlevad nad, et ahaa! teil on ju usuvabadus ja te peate arvetama meie usuliste ootuste ja eeldustega. Ja tekib konflikt. Konflikt ei teki sellest, et meie seadusandlus ei ole lähtunud kristlikust taustast, vaid et me ei ütle seda välja. Me ei sõnasta oma identiteeti. Ja see tähendabki, et me peaksime tulema kristlastena kapist välja. Meie koolisüsteemis ei ütle keegi, et see kõik, mis meil on, ongi euroopalik, kristlik eluviis. Me unustame seda öelda.

/.../

Kooseluseadusega läkski ehk halvasti, kuna kas just valetati, aga vähemalt ei räägitud tõtt, miks seda seadust tarvis on.

Jah, aususe küsimus on kõige olulisem selles loos üldse. Iga konflikti puhul eeldame, et osapooled tunnistavad, mida tehti valesti ja millised olid kavatsused. Või siis ütlevadki, et kavatsused olid head, aga läks pahasti. Siis saab edasi minna. Minu mõte ja soov ongi see, et oleks erinevaid lahedusi. Kui miski teeb kellelegi haiget, siis me peame lõpetama haiget tegemise ja peame vaatama, kas on võimalik minna edasi nii, et seda enam ei juhtu. Ma ei arva, et kooseluseadusega lõpuni minek on edasi minek. Sallivuse teema on viinud meid kuhugi, kus oleme toppama jäänud. Sallivus on hakanud tähendama seda, et me peame üksteist välja kannatama. Aga üksteist ei pea välja kannata, vaid armastama. Aga armastuse teemal ei ole ühiskonnas väga kõlapinda.

Kommentaarid (11)
Copy
Tagasi üles