Missioonil saab paremaks kodanikuks

Liisa Tagel
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eero Aija usub, et praegustest veteranidest arvatakse üldiselt hästi ja nende väärtustamine sinilille rinnas kandmisega tuletab seda taas meelde.
Eero Aija usub, et praegustest veteranidest arvatakse üldiselt hästi ja nende väärtustamine sinilille rinnas kandmisega tuletab seda taas meelde. Foto: Liis Treimann

Kolm korda Afganistanis Helmandi provintsi ergava päikese all käinud major Eero Aija meelest on tema toonased kaaslased nagu vennaskond, kellega sidemed aasta-aastalt olulisemaks muutuvad.

Tänase veteranipäeva puhul rääkisime temaga, mida tähendab sõduriks olemine praeguses Eestis ja millise pilguga vaatab ta tagasi kunagistele missioonidele Afganistanis, kus sõda ei paista kunagi lõppevat.

«Nendega, kellega koos oled missioonil käinud, tunnetad omamoodi sidet, ükskõik mis ametikohal ta oli – ühised raskused on igal juhul läbi tehtud. Mida aeg edasi, seda suuremat omavahelist sidet tajud,» ütleb Aija ja lisab, et side on olemas ka nendega, kes nüüdseks on tegevteenistusest lahkunud.

«Ehk ongi nii, et kui aeg möödub ja meie Afganistani kogemus ajalukku vajub, tekib rohkem initsiatiivi veteranide kogude ja kokkusaamiskohtade loomiseks. Kõigile, kes Afganistanis käisid, oli see aeg siis pikem või lühem, on see oluline kogemus, mis mõjutab kogu elu,» tõdeb Aija. «Neil, kes käisid seal mitu korda, kellele Afganistan tähendab ehk isegi kuut aastat elust, tekkis kindlasti ka väsimus. Nüüd saab aga kõige peale juba hoopis teisiti vaadata.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles