Urve Eslas: naerda või väärikalt vaikida

Urve Eslas Foto: Erakogu

1623. aastal leidis Hispaanias aset väike, aga oluline vahejuhtum. Prints Charles ja Buckinghami hertsog olid seal pidamas läbirääkimisi, kui nendega kaasas olnud Briti õukonnanarr Archibald Armstrong tavapärasest veelgi ülbemalt käitus. Läbirääkimised kukkusid läbi, ja narr ei jätnud haavadele soola hõõrumata, kritiseerides neid kui järjekindlusetuid ja ebasiiraid. Buckinghami hertsogi taluvuspiir oli sellega käes ja ta teatas, et narr puuakse üles. Archibaldi see ei kõigutanud. «Keegi pole kuulnud, et narri ähvardataks rääkimise pärast,» ütles ta, «aga mitmed hertsogid on allumatuse pärast hukatud.» 

See vastus (tõsi, mitte päris täpne – sajand varem oli õukonnanarr William Sommers vihastanud välja Henry VIII, kes narri oma käega tappa lubas) kirjeldab positsiooni, mis narridel on poliitilises maailmas olnud. Kuningas olla on raske, neile räägitakse rohkem seda, mida nad tahavad kuulda, ja vähem seda, mida neil on vaja kuulda, sest ajalooliselt näib pigem olevat reegliks – mõnede eranditega –, et pigem vaikitakse tõest kui pannakse ohtu oma positsioon õukonnas (ja vahel ka elu). Välja arvatud siis, kui tegu on narriga. Narrid ei olnud üksnes meelelahutajad, vaid ka kriitikud.

See juhtum Archibaldiga on viimase kuu jooksul meenunud mulle kahel korral. Esimene oli siis, kui Saksa kantsler Angela Merkel andis järele Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani survele alustada kriminaaluurimist Erdogani pilanud satiiriku Jan Böhmermanni vastu. Muidugi, suhted Türgi ja Erdoganiga on Euroopa jaoks põgenikekriisi lahendamisel võtmetähtsusega, kuid Erdogani kriitikatalumatus on ise on juba naljanumbriks saanud – ametis oldud 18 kuu jooksul on teda solvanud inimeste vastu alustatud 1845 kohtuasja. («Maailma kõige õrnema nahaga president,» kirjutas The Atlantic.) «Mõelge, kuidas peaks end tundma türgi ajakirjanikud,» kirjutas Londoni linnapea Boris Johnson oma Facebooki lehel, «kui vaba maailma liidrid võtavad autokraatiat toetava positsiooni.»