Legaalselt illegaal ehk päev kodutu aafriklase elus

«Kus on Harku? » paluvad Põhja prefektuuris passivad aafriklased endale kaardilt näidata. Lisaks teeme kindlaks supiköökide asukohad, kuid kõikidele politsei antud aadressidele neil meestel asja polegi – mõnes kohas on toiduabi vaid kohalikule, teises kohas dokumendi alusel. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Postimees veetis ühe päeva koos 18 kuud Harku väljasaatmiskeskuses kinni hoitud aafriklastega, kes on nüüd Tallinnas lindpriid – riigist välja saata neid ei saa, kuid siin olemiseks neil ka õigust pole. 

Mõni minut enne üheksat hommikul astuvad Tallinna kodutute varjupaigast välja Sall, Conde, Traore ja Cisse (hüüdnimed – toim). Kolm guinealast ja üks Elevandiluurannikult pärit noormees on peatunud kodutute öömajas kaks nädalat. Nende vanuse üle käib senini vaidlus – poisid on väitnud, et on alaealised, kuid ekspertiis ütleb, et tegemist on üle 21-aastaste meestega.

Väsinud näoga Cisse longib kaamerat nähes pikema jututa edasi. Sall on jaganud meediale intervjuusid ja kahetseb nüüd seda, sest ei saa aru, mida nelikust kirjutatakse, mida arvatakse. Tänaval hulkudes on selgeks saanud, et kambal pole massi sulandumine pehmelt öeldes lihtne.

«Me ei taha kedagi häirida,» ütleb Sall, kes kõneleb noormeestest kõige paremat inglise keelt. Ka muretsevad nad oma turvalisuse pärast. Seni pole aafriklastele keegi midagi pahasti öelnud, vähemalt mitte neile arusaadavas keeles. Eestimaal elab nende hinnangul sõbralik rahvas.