Sama diip nagu small-talk

Foto: outnow.ch

«Absolutely Fabulous. The Movie»

Kõik, kes on pidanud oma elus diilima small-talk’i sügavamõttelisuse, moemaailma fassaadlikkuse ja punase vaiba paraadlikkusega, teavad – šampanjakastmes maitseb see kahtlane kraam märksa paremini. Sama lugu on legendaarsete «Ab Fab» karakterite Patsy Stone’i ja Edina Monsooni kinoversiooniga. Selle filmi absurdihuumori ilu tuleb veini seltsis kõige kihisevamalt esile.

Seriaali lustakas, põrkav ja pinnapealne lühivorm ning täispikk film on üsna eri masti formaadid. Sageli juhtub, et ühest teise konvertides saab vürtsikast suupistest võrdlemisi lahja supp. Õnneks ujub segases soustis piisavalt pärleid, tuttavaid klassikalisi kilde ja bravuurikat musta huumorit. Peategelaste isekas arrogants on täies ilus olemas, selles fänne alt ei veeta. Edinal on ikka oma kordumatult koperdav kõnnak tornkontsadel, millel ta käia ei suuda, ning vana hea parm Patsy rüüpab Chanel No5-t nagu odekolonni. Tuttavas rütmis jätkuvaid ema-tütre suhteid illustreerib hästi Edina dramaatiline fraas oma murelikule-mõistlikule lapsele Saffyle: «Ole vait! Ma püüan tegeleda oma mõttetusega!» Ning vanaemaks saada on ju võrratu – kaaskonda tekib ilus noor inimene, keda saab enda huvides ära kasutada.

Filmis on ülirohkesti celebrity-placement’i, näiteks Kate Moss kehastab iseennast, samuti groteskini võimendatud karakterina. Enamiku filmiminutitest on ta paraku küll surnud, aga neil harvadel hetkedel, kui eluvaim sees, on ta väga nunnu oma konnarohelises litterkleidis. Iga kinokülastaja võib tõdeda, et kunagine modelli liigset kõhnust kritiseeriv kampaania «Feed Kate Moss!» on viimaks vilja kandnud. Kogu draama keskpunktiks ongi staarile pugemine, mille õnnestumine on edu võti. Kas moeikoon on traagilises õnnetuses surnud? Või pidutses viis päeva, kuna ta lihtsalt ei teadnud, et kell on juba nii palju?

Koomilises võtmes esitatu on hävitav kriitika nii meedia manipuleerimise kui masside lauslolluse, mõjutatavuse ja kergeusklikkuse aadressil. Sümpaatne on aga positsioon, hukka ei mõisteta mitte neid, vaid meid. Oskus enda üle nalja visata – oo, just selle üle me oleme kõigis «Ab Fabi» seeriates nõrkemiseni naerda saanud! Ning mõni nali sulatab lausa ripsmetuši lahti. Kujutlege, et kaks viimase piirini mukitud peategelast kõpsutab mööda Prantsuse Rivierat ja neil on lahendada tohutu suur mure – tarvis hankida šampanjat. Kiiresti! «Šampanja, šampanja… mis see prantsuse keeles võiks olla? Šampinjon?»

Põhiliselt keerleb story vana-olemise grotesksuse ümber, kohati eneseiroonia õnnestub, kohati mitte. Filmi moraal on lühidalt: vanade meeste elu on lill, kui neil on raha. Ja tühja sellest, et kõik nende ümber sebivad siresääred on kullakaevajad, kui sa ise oled kullakaevandus!

Vanade naiste elu on seevastu nutt ja hala, üksindusest ja naeruvääristumisest ei päästa isegi raha. Ning peategelased on kogu selle farsi keskel vanaks jäänud püssid, kes seda ise mõistagi pole tähele pannud. «Mis ajast alates pean ma ise maksma?!» röögatab Patsy ning pööritab ülimas hämmingus silmi. Aga kuna Edina ja Patsy on nahaal-leidlikud kiirkohanejad, on nad oma õilsate eesmärkide teostamiseks valmis kasvõi sugu vahetama. Peaasi, et sajaks raha. Üldsegi mitte ootamatu pööre, arvestades tõsiasja, et oma rollikäitumiselt on neis kahes moemaailma-mooris nii või teisiti valitsenud mehelikud jooned. Elu ja inimesi tuleb tarbida süüdimatult nagu saia ja alkoholi. Ja milleks luua elus sidemeid, kui püsisuhtest unistavad üksnes parasiidid, täid ja küljesrippujad? Patsy on oma poolbalsameerunud ilus nagu tagurpidi Superman. Tema alkost-narkost marineerunud keha ei kõiguta isegi elektrišokirelv.

Kui sa oled ilus, kuum ja kuulus, täidavad su elu šampanjajoad, kingitused, kutsed ja kallimad, pidu ja pillerkaar – tasuta loomulikult! Hm, aga vaid seni, kuni sa oled ka noor. Ja eluunistused on tänapäeval kõrgelennulised – «Kõik, mida olen iial tahtnud, on mitte olla paks ja vana!»