Kahe soomlase kokkuviimiseks tuli 20 aastat tagasi renoveerida nende kodumaa Tallinna saatkond ja tunnistada Toompea inimasustus varem teadaolnust kõva sada aastat vanemaks. Sest paljalt ühiselt üleminekuaja Eesti vee ja Soome moodsa sanitaartehnika sobimatuse küsimuse lahkamisest nende kahe kokkuviimiseks ei piisanud. Lõpuks aitasid aga peensusteni läinud ehitustööd ja seiklused 1990ndate Tallinnas laduda inseneri ja diplomaadi abielule kõva vundamendi.
Elus toimivad paljud asjad justkui ühe ahela lülidena, nendib Soome suursaadik Eestis Kirsti Narinen. Tema enda elu ilmselt kandvaim lüli tundub olevat kindlalt ankurdatud Kohtu 4 külge Toompeal.
«See ahel algas Peterburist, toona siis Leningradist,» meenutab naine. Just sealsest Soome konsulaadist saadeti ta 25-aastase konsulaartöötajana 1986. aastal esimest korda lähetusele Tallinna, toona Sütiste teel asunud esindusse viisasid vormistama.
Oma Eesti-sidet sai Narinen uuendada siis, kui aastatel 1990–1992 taas Neevalinna lähetati. «See oli Baltimaade vabanemise põnev aeg,» meenutab ta ja lisab, et kuna neid riike tundvaid diplomaate oli Soome välisministeeriumis vähe, kutsuti ta 1992. aasta talvel tagasi Helsingisse – esimeseks taasiseseisvunud Baltimaade lauaülemaks.