Avaldamata intervjuu, mida väärtustas president Ilves ametiaja alguses

President Toomas Hendrik Ilves 2007. aasta sügisel suundumas Toompea lossi riigikogu XI koosseisu sügisistungjärgu avaistungile. Foto: Toomas Huik

2007. aasta suvel oli mul kibe tahtmine panna kokku intervjuude raamat seoses Eesti riigi läheneva 90. sünnipäevaga. Helistasin või saatsin kirja mitmele mulle olulisele inimesele, keda olin varem intervjueerinud – nagu ka vähem kui aasta vabariigi presidendi ametis olnud Toomas Hendrik Ilvesele. Talle kirjutasin plaanitava tutvustuses muu seas: «Intervjuu oleks pikemat sorti ja ühtepidi avaks persooni ja teistpidi kõneleks riikluse filosoofiast, nn Eesti Asjast, meie tulevikust.»

Presidendilt tuli ootamatult kiiresti positiivne vastus ja päikeselisel 16. augustil istusime tema lossi verandal ning vestlesime mitu tundi. Raamat tervikuna jäi küll sinna ideede sfääri, aga käsikirjad ei põle. Tänan Toomas Hendrik Ilvest siiralt selles vastutusrikkas ametis tehtu eest ja loodan, et meie intervjuu, mis kuni tänaseni trükivalgust pole näinud, ei ole aastatega igavamaks muutunud.

Olete kirjutanud põnevalt ja poeetiliselt «vaimse geograafia enesemääramisest», kirjeldanud, kuidas teile lapsepõlves tundus Eesti vendade Grimmide muinasjutumaana, millel lasus Walt Disney pitser, ja hiljem kirjutanud isamaast kui Jõulumaast – sooviga rõhutada meie kuulumist Põhjala riikide perre. Milline tundub teile Eesti praegu?

Kuulsin kord raadiost hämminguga, kuidas üks juhtiv peatoimetaja rääkis, et «ah, Ilves – tal on selline grimmilik, disneylik arusaam sellest, mis Eesti on». Ma ise olen ju kirjutanud, et kui ma olin laps, oli mul selline arusaam – mis peaks olema täiesti arusaadav, sest kas see erineb arusaamast näiteks New Yorgist, mis oli inimesel, kes oli minuvanune ja kes oli laps Nõukogude Liidus?! Võib-olla see polnud grimmilik, aga lapse arusaamad ei lähe üldiselt kokku sellega, mis on tegelikult.

Jõulumaast ma kirjutasin selleks, et jäädvustada tegelikult õhus olnut.

Me oleme otsinud vastust küsimusele, kes me oleme Euroopas. Me ei ole Saksamaa. Baltlased – see on väga nõrk, kui mitte olematu identiteet. Mis see on, milles see seisneb? Pidepunktid on pigem negatiivsed: küüditamised samal päeval, inkorporeerimine samal päeval...

Mis on positiivne meie elus, see on pigem seotud Soome, Rootsi ja Taaniga. Miks me siis ei peaks seda eeskujuks võtma, selles suunas pürgima? Ja kui ma kirjutasin sellest 1998. aasta jõuludeks Eesti Ekspressile, siis just need identiteedialased heitlused käisid.

Kolumnist ja kirjanik Mihkel Mutt on avaldanud hämmastust, et teiesugune täies elujõus mees lasi end sellisesse kõikevõtvasse ametisse matta, et võtsite nii raske koorma kanda, nagu seda on presidendiamet.

Barbi Pilvre on öelnud, et mul on rahvusromantiline hoiak. See võib-olla seostub mainitud vendade Grimmide ja Disney maailmaga. Ma ei tea, kas «rahvusromantiline» on just õige sõna – see on pigem 19. sajandi termin. Aga ma kuulun raudselt nende hulka, kes arvavad, et riiki teenida on üks õilsamaid asju, mida inimene saab teha. Ega riigi teenimine ei ole asi – vähemalt tsiviliseeritud riigis (naerab) –, millega võib rikkaks saada. Vastupidi – see on majanduslikult kahjulik.

Mul on Ameerika Ühendriikides üks tuttav, kelle perekond on juba kakssada aastat olnud riigi teenistuses – mitte kogu perekond, aga igast põlvkonnast on keegi olnud kas kindral või senaator. Kuni selle esivanemani välja, kelle allkiri seisab iseseisvusdeklaratsioonil.

Meie vestlusest koorus välja tõsiasi, et kõik võivad teenida raha, aga riiki saavad teenida vaid väljavalitud. Ma ei tea, kas «väljavalitud» on õige termin, aga «vähesed» on küll.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumise järel, mil on tekkinud rahulolu- ja mugavusetunne, et kõik on korras, peetakse riigi teenimist rohkem kui kunagi varem heaks karjäärivõimaluseks. Et nüüd riik on tugev ja annab midagi mulle. Mul oli juba enne selle aasta aprillikuud – osa inimeste avaldusi ja ütlusi kuulates – 1938. aasta tunne. Mitte selle pärast, et kohe läheb kõik tuksi, aga 1938. aastal oldi ka väga rahul, oldi liiga muretud.

Minu arust ei tasu riigiasjades kunagi liiga muretu olla. Ei saa olla muretu tuhande aasta vanune Suurbritannia või Prantsusmaa, ei saa olla muretu enam kui kahesaja-aastane USA, ei saa olla muretu peatselt üheksakümneseks saav Eesti Vabariik.