Eestlasi jääb Siberis järjest vähemaks

Semmeni Olli ehk Olga Matvejeva ja Kopa Manni ehk Maria Vassiljeva Krasnojarski krai Haida külast laulsid arhailisi setu laule, millest ilmselt mõnda saab kuulata peagi CD-lt.

FOTO: Andreas Kalkun, 2007

Siberimaal elab tuhandeid eestlasi, kes on Eestist väljarännanute või väljasaadetute järglased. Nende elust räägib Siberi eestlaste parim tundja, Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur, teadusdoktor Anu Korb.
 


Millest sai alguse teie huvi Siberi eestlaste vastu?

Tõmmet tundsin varemgi, olin Siberis rühmaga matkanud. Esimesel suulise pärimuse ekspeditsioonil käisin Krasnojarski krai Ülem-Suetuki ja Ülem-Bulanka külas 1991. aastal kahekesi Astrid Tuisuga. Oli nii põnev, et sain peaaegu kultuurišoki.

Mis tekitas šoki?

Nii kaugel Eestist kuulda, et kõik 300 külaelanikku räägivad eesti keelt, oli hästi üllatav. Eesti keelt rääkisid ka lapsed.

Folkloristile avanes lai tööpõld, sest lauldi pikki, enamasti riimilisi laule ja laulutraditsioon oli elav, kooslaulmine käis spontaanselt kalmistutel ja pidudel. Osati rääkida huvitavaid jutte, peeti kinni vanadest kommetest ja uskumustest, kasutati ravisõnu. Olin käinud ka Eestis pärimust kogumas.

Siberi külades oli olukord märksa teisem.

Kui palju olete Siberis tänini käinud? Mitmes sealses külas ja kui palju elab praegu eestlasi?

Olen käinud ekspeditsioonidel aastatel 1991–2010. Viimatine käimine ei sarnanenud eelmistega, sest ma sõitsin Krasnojarskisse avama sealses teadusraamatukogus koos Kadri Viiresega näitust «Siberi eestlased». Sain siiski põgusalt ka Haida külas ja Krasnojarski linnas koguda materjali.

Olen külastanud Siberis umbes 40 eesti kogukonda. Eestlasi on sealsetes külades jäänud järjest vähemaks. Aastal 1991 elas näiteks Ülem-Suetukis 300 eestlast, praegu on neid ainult natuke üle 130.

Osa külade kohta saan andmeid seal ise käimata. Mul on Eestis tuttavaid, kes on Siberis sündinud ja kes peavad kirjavahetust sealsete sugulastega või käivad neil aeg-ajalt külas.

Mõne küla edaspidisest saatusest ei tea ma midagi, näiteks mis on juhtunud Tara-taguse Jurjevkaga, kus aastal 1996 oli 25 inimest. Tõenäoliselt seda küla enam ei eksisteeri.

Kui kauaks eestlasi Siberi küladesse veel jätkub?

Osa väiksemaid külasid, kuhu nooremaid juurde ei tule, kindlasti kaob. 1990. aastatel juhtus aga ka nii, et inimesi läks tööpuuduse pärast linnast maale tagasi. Maal oli vähemalt süüa.

Eestlastele on keel muidugi väga tähtis identiteedi määrang, aga osa inimesi tunneb end eestlasena ka siis, kui eesti keelt ei valda.

Kas meil oleks midagi õppida Siberi eestlastelt rahvuslikkuse säilitamise kohta?

Võib-olla seda, et võõrsil on oluline omade kokkuhoidmine. Näiteks varem mitme põlvkonna vältel ei abiellutud võõrastega. Praegu ei ole rahvusel enam tähtsust, vähemalt abiellumise seisukohalt.

Omamoodi on aidanud eestlust hoida ka nõukogudeaegsed folkloorifestivalid rajooni- ja oblastikeskustes. Eestlaste folkloorirühmad laulsid eesti laule, tantsisid eesti tantse ja tutvustasid eesti kombeid. Loomulikult tehti seda rahvaste sõpruse näitamise vormis, aga omal kombel see natuke aitas kaasa rahvuslikkuse hoidmisele.

Väga palju oleneb ka küla autoriteetsematest isikutest. Mõnikord on laulutraditsioon hääbunud, kui kaob üks suur laulja.

Millised on Siberi eestlaste ja Eesti külaelanike elu põhilised erinevused?

Algselt Siberi eestlased ei elanud nii nagu praegu ridakülas, maja majas kinni, nad olid 1939. ja 1940. aastatel sunnitud oma taludest ümber kolima. Poliitika nägi ette suuremate külade arendamist ja väiksemate kaotamist. Ja rahvuste segunemist.

Siberi külades torkab silma, et inimesed hoolivad üksteisest. Kui kellelgi eakal inimesel on nii, et lastest ei ole asja või on lapsed kuskil kaugemal, ei jäeta teda abitusse seisu.

Sotsiaalhoolekanne käib ühiskondlikus vormis.

Ja nad on ääretult külalislahked. Kindlasti saab tulija öömaja, talle tuuakse lauale kõik, mis endal vähegi olemas, ja laenatakse naabriteltki juurde, et külaline end ikka hästi tunneks.

Kuidas on sealkandis ilm?

Mõned suved on hästi soojad, mõned jahedamad. Sääski on juunis-juulis palju, augustis väga ei ole, siis on kihulasi, mis on veel tüütumad. Kindlasti on Siberis karmim loodus, külmemad talved ja tugevamad tuisud kui Eestis.

Muidugi on loodusolud külades erinevad. Kui ma 1995. aastal Omski oblasti Zolotaja Niva külla jõudsin, tundus mulle, et see pole üldse Siber – oli väga lage, ainult kasesalud siin-seal.

Mis on Siberi eestlaste põhilised tegevusalad?

Põhiline tegevusala on loomakasvatus, aga ka põllundus. Krasnojarski krai lõunapoolsetes külades on rohkem «fermereid», loomakasvatajaid. Enamasti kasvab kõik oma tarbeks, ülejääk müüakse kokkuostjatele, mõni käib ka ise turul.

Siberimaa on viljakas, kuid külades on suurpõllumajandust vähe, ei ole julgust riskida ja masinaid on vähe. Aastakümned ühismajandite elu on ettevõtluse suuresti nullinud, inimesed kardavad, et kui hakata midagi tegema, tuleb varsti taas aeg, kui võetakse kõik jälle ära.

Eks ole seal neidki, kes lahkuvad külast, sest ei ole piisavalt tööd. Minnakse linna või Kaug-Itta või mujale kaugemale tööle. Umbes samamoodi nagu meil, et käiakse Soomes raha teenimas. Need eestlased, kes tahtsid sealt Eestisse ära tulla, on ka enamasti ära tulnud.

Kui hästi-halvasti on Eesti riik hoolitsenud rahvuskaaslaste eest Siberimaal?

Kindlasti võiks nende heaks alati rohkem teha. Mulle tundub, et 1990. aastatel, kui Eesti Vabariik taaskehtestati, vaatasid siin kõik läände ja Siberi eestlased jäid enamasti saatuse hooleks. Abiprogrammid hakkasid sinna jõudma kümmekond aastat hiljem.

Siberi eestlased ei osanud ise Eestis kellegi poole pöörduda. Mõningaid kontakte vahendasin mina, näiteks organiseerisin haridusministeeriumi kaudu eesti keele õpikuid Tomski oblasti Kasekülla. Siberi külades on järjest vähem eesti keeles lugeda oskajaid. Nii et info Eesti kohta peaks olema seal vene keeles kättesaadav.

Ma olen saatnud sinna oma raamatuid ja ka Siberi eestlaste laulude antoloogia. Neid plaate nad ikka kuulavad, olen saanud üsna palju tagasisidet ja tänusõnu.

Kuidas on suhtunud teie ekspeditsioonidesse Vene võimud?

Viisa saamisel ei ole takistusi olnud, aga mõni poliitiline probleem on küll ette tulnud. 2007. aasta ekspeditsiooni mõjutasid pronkssõduri sündmused ja 2008. aasta ekspeditsiooni Vene vägede minek Gruusiasse.

Krasnojarski krais Uus-Petseri küla lähedal on salastatud linn Krasnojarsk-45, «jadernaja zona», nagu nad ütlesid. Ja seoses sellega, et Vene väed läksid Gruusiasse, tuli külaelanikel
anda teada kõigist võõraist külas.

Meid tuldi kontrollima, nagu nad meile ennast tutvustasid, terrorismi vastu võitlemise grupist. Me pidime kirjutama pikad seletuskirjad, millal tulime ja millal lahkume ja mis me seal teeme. Kui nad olid kaks korda käinud, muutusid külainimesed osalt kahtlustavaks ja meid enam nii väga kergesti igale poole sisse ei lastud.

Üks kord on meid piiril maha tõstetud. Põhjenduseks toodi, et meil oli liiga palju tehnikat kaasas.

Kus asub endise NSV Liidu aladel väljaspool Siberit eesti kogukondi?

Eestlasi on ka Kaukaasias ja Krimmis. Mujal suuri külakogukondi ei ole. Sellistes linnades nagu Moskva, Tver, Arhangelsk ja Tšerepovets on eesti seltsid, Peterburis on see kõige suurem. Siberis on ainukene ametlikult registreeritud eesti selts Krasnojarskis.

Nendel eesti asualadel väljaspool Siberit, kus ma olen käinud pärast aastat 2000, näiteks Samara, Saratovi, Uljanovski ja Kirovi oblastis, oli külades alla 20 eestlase.

Eesti Kultuurkapital määras teile äsja aastapreemia Siberi eestlaste rahvapärimuse kogumise, uurimise ja väljaande «Eesti asundused I–V» koostamise eest. Aastal 2005 ilmus teie koostatud CD-antoloogia «Siberi eestlaste laulud». Mis on teil kavas järgmisena avaldada?

Andreas Kalkuniga koos valmistame ette Siberi setude lauluantoloogiat, milles on tõenäoliselt kaks CDd ja üks DVD. Üllatav oli kuulda, et Siberi setud laulavad vanu arhailisi, tõeliselt ilusaid laule. Ja kui me käisime 2007. aastal neid salvestamas, saime ka ise laulu sisse.

Järgmine raamat, mis ilmub, on väljaspool Siberit sündinud Venemaa eestlaste lugudest.

Tagasi üles