:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2016/11/24/6107699t1h54aa.jpg)
Fantaasiatragöödia
USA 2016
Alla 12 a mittesoovitatav
Kestus 1 t 48 min
Kinodes 25. novembrist
Režissöör J. A. Bayona
Osades Sigourney Weaver, Felicity Jones, Lewis MacDougall
Kui tunned, et pinnapealse maailma tilulilu ja võltsoptimism hakkavad pinda käima, vajad tõenäoliselt just seda filmi. Fantaasiateost täis mõõtmatut ja põhjatut kurbust, mida veelgi võimendavad ülimalt meisterlik kaameratöö ja kunstiline terviklikkus. Vaesed kunstimeelega kinokülalised, kelle kaitsekiht õhem ja tundlikkus teravam, on ohus. See linateos on lausa kahekordne katsumus, sest väga traagilist lugu antakse edasi fantaasiarikkas visuaalses keeles. Oeh… kulus mitu pakki taskurätte pisarate pühkimiseks, et kõike seda üle elada. Ehk päris kindlasti ei ole tegu toreda perefilmiga, mida pühade ajal lõbusa ühislõuna esimese käiguna tarvitada. Mõni elavama fantaasiaga ja empaatilisem laps võib sellest filmist endale hankida aastaid kestvad hirmud ja õudusunenäod.
Samas ei kahetse ma ainsatki sekundit, mida seda rasket filmi vaadates veetsin. Tegemist on vaieldamatult meistriteosega – nii visuaali, loo jutustamisoskuse, näitlejameisterlikkuse kui ka vaataja kaasamise võtmes. Ning filmi eesmärk pole kedagi kollitada või niisama nutma ajada, vaid hoopis aidata toime tulla elutraagikaga, millest me paraku keegi ei pääse. Tõsi, tänapäeva standard sunnib alati head nägu tegema. Kogu sotsiaalmeedia kubiseb edulugudest – õnnelikud lapsed naeratavad supervormis emme ja armastusest õhetava musklis issi kaisus palmi all, soojad merelained on viimasegi mure minema pühkinud. Need «hea tava» fassaadvaled on pealetükkivad ning kisuvad inimese esmalt lahti soovist tõde rääkida, kuid mõne hetke pärast ei tea me enam ise ka, mis või kus see tõde oli… Ka see suhtumine on tegelikult sügavalt traagiline. Nii et seista silmitsi hingekraapiva ja südantpurustava kurbusega on isegi omamoodi teraapia.
Lugu on liigutav ja lihtne – väike poiss peab üle elama oma ema peagi saabuva surma valu. Ja kuna õnnetused tulevad harva üksinda, pole see veel kõik. Koolikaaslased peksavad, sõpru pole, vanaema tundub despootlik, isa on ära. Lewis MacDougall räägib vähe, kuid on oma rollis veenev ning ehe – väga kerge on maailma tema silmade läbi näha. Üksinduses sünnivad teadagi imed ja seal, kus mitte keegi ei aita, tuleb appi fantaasia. Puukoletise lugude elluärkamine ekraanil on tõeliselt nauditav – digituimastatud silmale pakutakse akvarellvärvide valgumist ja puhumistehnika voolamist, makrovõttes pliiatsitööd. Mmm… Imekauni pildikeele muudavad veelgi sisendusjõulisemaks Hispaania helilooja Fernando Velázqueze muusika ja jutustatavad lood ise.
kulus mitu pakki taskurätte pisarate pühkimiseks, et kõike seda üle elada.
USA kinokunst kostitab alatihti valmis elamuskonservidega: kes on hea, kes paha, kuidas lugu kulgeb ja kus lõpeb – kõik on esimesest hetkest selge. Mõnus… saab kogu kinoseansi ajaks oma tülikast mõtlemisharjumusest vabanenud laisad ajud popkornitopsi hoiule panna. Koletisefilmis seda luksust ei pakuta. Kogu filmi sügavus, ilu, traagika ja sisu avaldub alles siis, kui oma südame avad ja kaasa mõtled, nii et ka ridade vahele kirjutatu nähtavaks muutub.