Riigikohus tunnistas sundliidetavate omavalitsuste ühinemiskulude ülempiiri põhiseadusvastaseks

Haldusreformi põhiseaduspärasust arutanud riigikohus leidis täna langetatud otsuses, et seadus on suuremas osas põhiseaduspärane, samas tunnistas riigikohus kehtetuks seaduse sätte, mille kohaselt makstakse valitsuse algatatud liitumise puhul omavalitsustele ühinemiskulude katteks mitte rohkem kui 100 000 eurot.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis teisipäeval avaldatud otsuse resolutsioonis, et tuleb rahuldada Kõpu vallavolikogu, Juuru vallavolikogu ja Tõstamaa vallavolikogu taotlused osaliselt ning tunnistada haldusreformi seaduse paragrahv 24 lõike 1 teise lause osa «kuid mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses» põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks.

Haldusreformi seaduses on kirjas, et kui omavalitsuste ühendamise algatab valitsus, hüvitab riik omavalitsustele ühinemisega seotud kulud, kuid mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses.

Riigikogu ei pea haldusreformi seadust muutma, kuna 100 000 euro suurust ülempiiri puudutav seadusesäte kaotab riigikohtu otsuse jõustudes kehtivuse ja muus osas on seadus põhiseadusega kooskõlas.

Pikamäe: kui riik paneb omavalitsusele kohustuse, tuleb sellest tekkivad kulud hüvitada

Riigikohtu esimees Priit Pikamäe. Foto:

FOTO: Margus Ansu

Riigikohtu esimees Priit Pikamäe ütles täna kohtu otsust põhjendades, et kui riik paneb omavalitsustele mingeid kohustusi, peab riik katma ka sellest tulenevad vastavad kulud.

«Selles on riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium olnud väga järjekindel. Kui riik paneb kohustuse, tuleb kulude katteks raha anda. Kui riik algatab omavalitsuste ühinemise, on see selgelt omavalitsustele pandud ülesanne ja riik peab selle kulud katma,» ütles Pikamäe.

Riigikohtu esimees märkis, et seega on seaduses sätestatud 100 000 euro ülempiir põhiseadusega vastuolus.

Valitsus selgitas riigikohtule esitatud arvamuses, et reeglina on jäänud omavalitsuste ühinemiskulud väiksemaks, kui 100 000 eurot, seega ei tohiks sellest seadusesättest probleeme tekkida. Riigikohus sellega ei nõustunud, kuna praegune omavalitsuste ühinemine on palju ulatuslikum kui seni, seega ei saa välistada, et tekkivad kulud ületavad 100 000 eurot.

Valitsus põhjendas riigikohtule esitatud selgituses 100 000 euro ülempiiri ka sellega, et piir väldib omavalitsuste poolt põhjendamatute kulude tegemist. Riigikohus ei nõustunud ka selle valitsuse seisukohaga.

«Kulud kaetakse üksnes kuludokumentide alusel, seega saab valitsus ise hinnata, kas kulud on põhjendatud või põhjendamata,» rääkis Pikamäe.

Riigikohus jättis omavalitsuste ülejäänud taotused rahuldamata

Riigikohtule esitasid taotlused kontrollida haldusreformi seaduse põhiseadusele vastavust 26 kohaliku omavalitsuse üksust. Omavalitsused olid seisukohal, et haldusreformi seadus rikub kohalikule omavalitsusele põhiseadusega ette nähtud tagatisi.

Riigikohtusse pöördunud kohalikud omavalitsused vaidlustasid haldusreformi seaduse sundühendamist puudutavate sätete kooskõla kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse, individuaalse õigussubjektsuse garantii, ärakuulamise nõude, finantsgarantii ja üksuste võrdse kohtlemise nõudega, samuti demokraatia ning õigusselguse põhimõtetega. Kaks omavalitsust palusid taotluse ühes alternatiivis tunnistada põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks haldusreformi seadus tervikuna.

Riigikohus leidis, et põhiseadus lubab muuta omavalitsusüksuste piire, kui see ei toimu meelevaldselt ning kolleegiumi hinnangul haldusreformi seadus meelevaldsuse keeldu ei riku. Haldusterritoriaalse korralduse muutmine on ette nähtud seaduses, mis on korrakohaselt vastu võetud ja mille sätted on hoolimata keerukusest ka piisavalt mõistetavad.

Kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise eesmärk on parandada omavalitsusüksuste võimekust osutada avalikke teenuseid ja selline eesmärk on põhiseadusega kooskõlas. Omavalitsusüksuste osutatavad teenused on seotud põhiõiguste ja –vabadustega, mille kaitsmine on riigivõimu kohustus.

Kolleegiumi arvates aitab haldusreformi seadus nimetatud eesmärki saavutada, kuna eeldatavasti suudavad suuremad omavalitsusüksused neile pandud ülesandeid paremini täita kui väiksema elanike arvuga omavalitsusüksused. Seejuures on seadusandjal riigi territooriumi haldusjaotuse kehtestamisel suur otsustusruum ja kohtuvõim ei saa asuda seadusandja asemel valima, milliseid haldusterritoriaalse korralduse muutmise kriteeriume eelistada.

Kolleegium selgitas lisaks, et 5000 elaniku kriteerium ei ole ainus, mida haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestada tuleb. Seadus võimaldab valitsusel jätta ka alla 5000 elanikuga omavalitsusüksus ühendamata, kui selleks on kaalukad põhjused.

Riigikohus tõdes, et haldusreformi seaduses ette nähtud tähtajad on küll lühikesed, kuid ei ole ebapiisavad selleks, et omavalitsusüksused saaksid teha ühinemise jaoks vajalikud toimingud ja otsustused, sealhulgas volikogude 2017. aasta valimistega seotud toimingud. Omavalitsusüksustel on võimalik esitada valitsuse algatatud ühinemise kohta põhjendatud arvamus, mis tagab neile põhiseaduses nõutud ärakuulamisõiguse.

Kuna haldusterritoriaalne reform toimub vahetult enne kohaliku omavalitsuse volikogude 2017. aasta valimisi, võib see tekitada põhiseaduslikke probleeme valijatele ja valitavatele, kuid nende õiguste kaitseks ei saa omavalitsusüksused riigikohtusse pöörduda.

Põhiseadusega ei ole vastuolus kolleegiumi arvates ka see, et omavalitsusüksusi koheldakse ühinemise rahastamisel erinevalt sõltuvalt sellest, kas ühinemise algatavad omavalitsusüksuste volikogud või valitsus. Selliseks erinevaks kohtlemiseks on põhiseaduspärane põhjus – soodustada omavalitsusüksuste volikogusid ühinemist algatama.

Haldusreformi seaduse põhiseadusele vastavust palusid riigikohtul hinnata Kõpu vallavolikogu, Juuru vallavolikogu ja Tõstamaa vallavolikogu ning Abja vallavolikogu, Emmaste vallavolikogu, Haaslava vallavolikogu, Illuka vallavolikogu, Järvakandi vallavolikogu, Kambja vallavolikogu, Karksi vallavolikogu, Kullamaa vallavolikogu, Kõo vallavolikogu, Käina vallavolikogu, Leisi vallavolikogu, Loksa vinnavolikogu, Luunja vallavolikogu, Lüganuse vallavolikogu, Mäetaguse vallavolikogu, Nõo vallavolikogu, Pala vallavolikogu, Pöide vallavolikogu, Pühalepa vallavolikogu, Rakke vallavolikogu, Tudulinna vallavolikogu, Vaivara vallavolikogu ja Ülenurme vallavolikogu.

Üks riigikohtunik esitas eriarvamuse ja kaks kohtunikku konkureeriva arvamuse

Riigikohtunik Jaak Luik esitas otsusele eriarvamuse

Riigikohtunik Jaak Luik esitas otsusele eriarvamuse, milles nõustus omavalitsuste taotluse osalise rahuldamisega, küll aga ei nõustunud ta kolleegiumi järeldusega, et haldusreformi seaduse kesksed normid vastavad õigusselguse põhimõttest tulenevatele nõuetele.

Luik märkis, et riigivõimu meelevaldse teostamise keelu mõiste on määratletud põhiseaduses sätestatud nõudega teostada riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ta viitas ka põhiseaduse sättele, mille järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Luik leiab, et kohalik omavalitsus on põhiõiguste ja -vabaduste adressaadina samas ka põhiseaduslike õiguste kandja.

Ta viitas, et haldusreformi seaduse kohaselt on haldusreformi eesmärgiks toetada kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel.

«Kirjeldatud eesmärgiseadest saab teha järelduse, et haldusterritoriaalse korralduse muutmine on haldusreformi üks eeldustest: kohaliku omavalitsuse üksused omandavad võime iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu ning täita seadusest tulenevaid ülesandeid nende haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusena. Seega on seadusandja nimetatud abinõu kavandanud kohaliku omavalitsuse üksuste võimekust loovana. Pean eluliselt usutavaks, et selle abinõu tegelikuks ülesandeks on kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse ühtlustamine,» kirjutas Luik.

Riigikohtunik märkis, et valitsusel on seaduse alusel õigus teha erandeid omavalitsustele, mille elanike arv ei vasta miinimumsuuruse kriteeriumile, kuid on siiski võimeline täitma kvaliteetselt kõiki omavalitsuse ülesandeid.

Luige sõnul võib nõustuda selle, et seadusandja on volitanud valitsust hindama omavalitsusüksuse tegelikku võimekust. Küll aga on tema sõnul omavalitsusüksuste tegeliku võimekuse hindamise kriteeriumide kehtestamine olulise riigielu küsimusena seadusandja pädevuses. Riigikogu ei ole neid kriteeriume seadusega kehtestanud.

«Seetõttu ei ole mulle arusaadav, milliseid muid kriteeriumeid peale elanike arvu kolleegium omavalitsusüksuste tegeliku võimekuse hindamisel silmas peab. Kuna valitsus ei saa omavalitsusüksuste tegeliku võimekuse hindamisel kasutada meelevaldselt valitud näitajaid ega suvalisi väärtushinnanguid, siis tuleb asuda seisukohale, et omavalitsusüksuste tegeliku võimekuse hindamine on siiski miinimumsuuruse kriteeriumiga jäigalt seotud,» kirjutas riigikohtunik eriarvamuses.

Seetõttu väidab riigikohtunik Jaak Luik, et haldusreformi kesksed normid ei ole õiguslikult selged ning õigusliku selgumise puudumise tõttu on käsitletud normid vastuolus põhiseadusega.

«Sellisest olukorrast tingitult ei ole minu arvates tagatud valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmise korral omavalitsusüksuse sisuline ärakuulamine ega efektiivne kohtulik kaitse. Kuigi kõnealust seadust iseloomustab äärmine pinnapealsus ja ebamäärasus ning killustatus, soovin nii menetlejatele kui ka menetlusosalistele head tahet ja rahulikku meelt haldusreformi seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel ,» märkis Luik.

Riigikohtunik Indrek Koolmeister: lahendi mõned aspektid on ebaveenvad

Riigikohtunik Indrek Koolmeister esitas riigikohtu otsusele konkureeriva arvamuse, milles nõustus kolleegiumi lahendi resolutsiooniga, samas nimetas ta problemaatiliseks ja kohati mitteveenvateks lahendi põhjenduste mõningaid aspekte.

Koolmeistri hinnangul on tõsiseltvõetav kaebajate väide, et haldusreformi eesmärk on seaduses piisavalt määratlemata.

«Reformi piisavalt piiritlemata eesmärgi korral on raske leida argumente, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber omavalitsusüksuste miinimumsuuruse kriteeriumi põhjendatust. Nii saab põhiseaduspäraseks lugeda mitte üksnes 5000, vaid ka 11 000, 50 000 või mitmeid muid arvulisi miinimumsuuruse kriteeriume. Selline arvuline kriteerium on aga vaadeldava haldusreformi olulisim alustala,» märkis Koolmeister.

Valitsusel on omavalitsuste ühendamisel kaalutlusruum, mille mõõdupuuks on omavalitsusüksuse toimetulek ehk haldusreformi eesmärgi saavutatavus. Sellise kaalutlusotsuse õige kasutamise kontrollimine on Koolmeistri sõnul aga aga eeltoodut arvestades sisuliselt raskendatud kui mitte välistatud.

«Väidetavale eesmärgi määratlematusele osundav asjaolu seondub ka territoriaalse reformi järgse olukorraga. Haldusreformi lõpuleviimine on osa riigireformi teostamisest laiemalt. Omavalitsusüksuste võrgu ümberkujundamine toob vältimatult kaasa omavalitsuslike ülesannete muutumise. Eelduslikult muutub mitte üksnes riigi kohahalduse organisatsioon, vaid ka paljud tänased riigi ülesanded antakse lahendamiseks kohalikele omavalitsustele. Niiöelda vabatahtliku ühinemise käigus põhjendatud valikute langetamiseks oleks vajalik omada teavet ka territoriaalsete muudatuste järgse olukorra kohta. Haldusreformi seadus sellistele ülesannetele ei osunda,» seisab Koolmeistri konkureerivas arvamuses.

Ka leidis Koolmeister, et omavalitsuste ühinemise ja ühendamise põhiline mõõdupuu ehk elanike arvu kriteerium võib kaasa tuua territoriaalselt ja funktsionaalselt ebaotstarbekate üksuste tekke.

«Haldusreformi seadus kahjuks ei näe omavalitsusüksuste ühendamisel või ühinemisel ette funktsionaalse rajoneerimise põhimõtte või kriteeriumi rakendamist. Omavalitsusüksuste kokkuleppelisele ühinemisele järgneva sundliitmise staadiumis ei ole võimalik kõrvaldada eelneva ühinemisega tekitatud ebakõlasid. Sellisena on ka reformi ühe eesmärgina vaadeldav piirkondlike arengueeliste kasutamine üksnes soov, mille täitumine pole kindel,» kirjutas Koolmeister.

Riigikohtunik Jüri Põld: lahendada tulnuks küsimus, millises kohtumenetluses lahendada vaidlused haldusreformi seaduse alusel välja antud valitsuse määruste üle

Riigikohtunik Jüri Põld esitas konkureeriva arvamuse, milles märkis, et nõustub kohtuotsuse resolutsiooniga, kuid leiab, et hilisemate võimalike segaduste vältimiseks tulnuks lahendada küsimus, millises kohtumenetluses tuleks lahendada vaidlus valitsuse määruse üle, mis on antud haldusreformi seaduse alusel.

Tema sõnul tuleneb probleem sellest, et kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste avalik-õiguslike vaidluste kohtulikuks lahendamiseks on kehtestatud kaks menetluskorda – halduskohtumenetlus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Nendes menetluskordades on olulisi erinevusi.

Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Halduskohtu pädevus piirdub haldusaktide ja haldustoimingute peale esitatud kaebuste lahendamisega. Halduskohus pole pädev lahendama kaebust, millega taotletakse õigustloova akti kehtetuks tunnistamist.

Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu saab otse riigikohtus taotleda valitsuse jõustumata määruse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist või valitsuse jõustunud määruse või selle sätte kehtetuks tunnistamist, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.

Korb: loodetavasti annab riigikohtu otsus kahtlejatele jõudu

Riigihalduse minister Mihhail Korb

FOTO: Ardi Truija

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi sõnul annab riigikohtu tänane otsus loodetavasti jõudu kõigile, kes on veel ühinemisotsustes kahelnud.

«Eeldatavasti on omaalgatuslikult ühinevaid omavalitsusi üle 150. See on väga suur töö ning neid omavalitsusjuhte tuleb reformi õnnestumisse panustamise eest tänada ja tunnustada. Samuti tunnustan neid, kes diskussiooni alustasid ja kohtusse pöördusid, sest sellega saime paljudele küsimustele vastused,» ütles Korb.

Ta märkis, et haldusreformi lõppeesmärk on võimekad omavalitsused, kes suudavad kohalikku elu terviklikult arendada, et inimestel oleks hea elada.

«Reformiga ei muutu ainult omavalitsuste piirid, vaid suureneb kohalike omavalitsuste otsustusõigus, neile tuleb juurde ülesandeid ja finantsvahendeid ülesannete elluviimiseks. Koalitsioonileppes on ette nähtud omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks 2018. aastast 30 miljonit eurot. Lähinädalatel arutame valitsuses kõiki võimalusi, kuidas muuta omavalitsused võimekamaks ja tugevamaks,» rääkis Korb.

Rakke vallavanem: kohtu otsust peab aktsepteerima

Andrus Blok. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Lääne-Virumaal asuv Rakke vald oli üks nendest omavalitsustest, kes pöördus haldusreformi põhiseaduslikkuse küsimuses riigikohtu poole. Vallavanem Andrus Blok leiab, et riigikohtu otsust tuleb aktsepteerida.

«Riigikohus põhiseadusega vastuolu ei leidnud, välja arvatud punktis, et valitsuse algatatud ühinemiste kulude ülempiir on 100 000 eurot. Kohtu otsus on selline ja nii on,» ütles Blok Virumaa Teatajale.

Rakke vallajuht ütles, et oli küll lootus, et kohus tunnistab kehtetuks sundliitmise ja haldusreformi seadus saadetakse riigikokku tagasi, aga läks teisiti. Andrus Bloki sõnul kohtu otsust aktsepteeritakse.

Vabatahtliku ühinemise üle Väike-Maarja vallaga peab otsustama volikogu. Ühinemisteemalises rahvaküsitluses osales ligi 19 protsenti hääleõiguslikest elanikest, vastanutest 80,9 protsenti oli Väike-Maarjaga ühinemise vastu.

Blok sõnas, et vestlusi ühinemisteemal peetakse ka Koeruga, kes otsustas öelda ei Järva vallaga ühinemisele.

Kõpu vallavanem: saime vähemalt lohutusauhinna

FOTO: Marko Saarm

Viljandimaal asuva Kõpu valla juht Siim Avi, kes ühena esimestest seadis kahtluse alla haldusreformi seaduse vastavuse põhiseadusele, tunnistas, et äsja avalikustatud riigikohtu otsus oli talle pettumus. Küll aga leiab ta, et õigusrahu saavutamiseks oli vaidlus tarvis läbi teha.

«Eks ma arvestanud eri variantidega. Ühtlasi uskusin puhtalt statistikale tuginedes, et vähemalt üks paragrahv tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks. Nii ka läks. Vähemalt lohutusauhinna saime,» viitas vallavanem Avi riigikohtu põhiseaduskolleegiumi otsusele tunnistada kehtetuks see haldusreformi säte, mille kohaselt ei maksta sundliidetavatele omavalitsustele ühinemiskulude katteks üle 100 000 euro.

Ent seda, et riigikohus ei pidanud haldusreformi elluviimise tähtaegu liiga lühikeseks, nimetas Avi pettumuseks.

«Aga mis seal ikka. Kõige tähtsam on see, et asi sai läbi vaieldud ning tänu sellele õigusrahu jalule seatud. Pealegi kokkuvõttes jäi üks kohtunik eriarvamusele, mis näitab, et tegu polnud päris perspektiivitu ristikäiguga. Ühtki nii suurt reformi ei tohiks läbi viia ilma, et sellel oleks retsensendid, kes asjakohaseid küsimusi esitavad. Kõpu vald koos mitme teise omavalitsusega võttis sedapuhku selle rolli enda kanda ning kogu Eesti võitis,» ütles vallavanem Sakalale.

Tõstamaa vallavanem: taotluse osaline rahuldamine meile rahuldust ei paku

Toomas Rõhu. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees.

FOTO: Mailiis Ollino/

Pärnumaal asuva Tõstamaa vallavanema Toomas Rõhu sõnul ei paku talle rahuldust asjaolu, et riigikohus rahuldas valla taotluse osaliselt. «See on selline moraalne täpike,» ütles vallavanem Pärnu Postimehele.

Rõhu sõnul pole Tõstamaa põhimõtteline haldusreformivastane, kuid vallale on vastukarva viis, kuidas seda korraldatakse. Ta märkis, et näiteks Soomes ei tehta haldusreformi elanike arvu, vaid omavalitsuste toimetuleku järgi.

Tõstamaal palju võimalusi kellegagi ühte heita pole. «Nüüd on linn või Lihula,» ütles Rõhu ja tõdes, et Pärnule on nad juba ära öelnud. Ta leiab, et kauget maakohta pole otstarbekas linnast juhtida, kuna sotsiaalsed ja majanduslikud erinevused on liiga suured.

Tõstamaa vallavanem on sedagi meelt, et Pärnuga ühinedes ei oleks tõstamaalaste häält volikogus enam kuulda. Ühtlasi peab ta vähetõenäoliseks, et kohalikke valitaks loodava omavalitsuse volikokku.

Rõhu ütles, et Tõstamaa vallavolikogu arvestas Pärnuga ühinemisest keeldumisel vallaelanike arvamust. Ta lisas, et kuna 92 protsenti küsitlusele vastanutest soovis jätkata omaette vallana, näitab riigikohtu otsus, et rahva arvamust ei võeta arvesse. Nii seadis ta kahtluse alla, kas edaspidi on mõtet valimagi minna.

Lihulaga, mis on samuti liitumiseks ettepaneku teinud, on Rõhu hinnangul Tõstamaal vähe ühist.

Ratas: liigume haldusreformiga edasi

Peaminister Jüri Ratas. Foto: Francois Lenoir / Reuters / Scanpix

FOTO: FRANCOIS LENOIR/REUTERS/Scanpix

Peaminister Jüri Ratas ütles riigikohtu haldusreformi seaduse põhiseaduspärasust puudutava kohtuotsuse kohta, et haldusreformiga liigutakse edasi arvestades täielikult riigikohtu otsust.

«Riigikohtu otsus tunnistada haldusreformi seaduse peamine osa põhiseaduspäraseks annab lisakinnituse, et haldusreform jätkub,» ütles Ratas.

Tema sõnul on kõige olulisem teha jõupingutusi inimeste elukeskkonna parandamiseks. «Seetõttu suurendame kohalike omavalitsuste otsustusõigust ning tõstame nende tulubaasi oma elanikele kvaliteetsete ja kättesaadavate teenuste pakkumiseks,» ütles valitsusjuht.

Peaminister lisas, et haldusreformist on viimased paarkümmend aastat räägitud ning praegu valitseb selge arusaam, et see tuleb koostöös omavalitsustega reaalselt ellu viia.

«Valdade liitumine on kohaliku elu edasiviimiseks vajalik ning kõige olulisem on seejuures turvalise ja hea elukeskkonna tagamine,» ütles Ratas. Peaminister kinnitas, et kohati muret tekitanud 5000 elaniku nõude puhul omavalitsuse moodustamiseks on mõistliku lahenduse leidmiseks võimalik lubada mõningast paindlikkust.

Riigikohtus valitsust esindanud advokaadibüroo: omavalitsused ei ole «riik riigis»

Vandeadvokaat Jüri Raidla.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Valitsuse esindajad rõhutasid riigikohtu otsust kommenteerides, et Eesti on ühtne riik ning kohalikud omavalitsused ei ole mõeldud olema «riigid riigis». Valitsust esindasid riigikohtus advokaadibüroo Raidla Ellex vandeadvokaadid Jüri Raidla ja Arne Ots ning advokaat Martin-Johannes Raude.

«Haldusterritoriaalse korralduse muutmine on oluline riigielu küsimus, mille otsustamine peab olema seadusandja pädevuses. Riigikohus leidis, et seadusandja eesmärk parandada omavalitsusüksuste osutatavate teenuste taset on põhiseaduspärane. Kui omavalitsusüksused ei suuda teenuseid piisaval tasemel osutada, võivad põhiõigused jääda kaitseta,» kommenteerisid valitsuse esindajad kohtus.

Riigikohus märkis, et haldusreformi eesmärgi saavutamise abinõu moodustada üldjuhul vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksused ei ole asjakohatu.

«Eeldus, et suuremate omavalitsusüksuste moodustamine võib parandada avalike teenuste osutamise võimekust, on põhjendatud. Ühinemisi soodustava seaduse kehtestamine ja omavalitsusüksuste koostöövõimaluste parendamine pole seni soovitud tulemusi toonud,» märkisid valitsuse esindajad.

Advokaadid lisasid, et 5000 elaniku kriteerium on siduv sundliitmise menetluse algatamisel, kuid mitte lõppotsuse tegemisel. «Kui alla 5000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline täitma oma ülesandeid ja osutama elanikele kvaliteetseid teenuseid, siis ei pea valitsus sellise omavalitsuse suhtes sundliitmist lõpule viima. Valitsus võib jätta sellise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata,» rõhutasid advokaadid.

Advokaadibüroo teatel lisas riigikohtu otsus kindlust, et haldusreform jätkub.

«Otsus sisaldab selgeid juhiseid, kuidas peavad omavalitsused ja valitsus haldusreformi läbiviimisel käituma. Loodetavasti aitavad riigikohtu juhised vältida edasisi vaidlusi ning viia haldusreformi läbi kõigi osapoolte vastastikkuses koostöös. Ühistelt on võimalik saavutada haldusreformi eesmärk ja tagada elanikele kvaliteetsemate avalike teenuste kättesaadavus,» märkisid advokaadid.

Aas: riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks vähetähtsa punkti

Taavi Aas.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

«Tunnen väga suurt rõõmu ja heameelt, et riigikohus on haldusreformi seaduse tunnistanud põhiseaduspäraseks,» ütles endine riigihalduse minister, reformierakondlane Arto Aas BNSile.

Tema sõnul tunnistas riigikohus põhiseaduse vastaseks vaid ühe paragrahvi, mis käsitleb ühinemiskulude ülempiir. Aas nimetas seda paragrahvi vähetähtsaks ning toonitas, et see ei takista haldusreformi läbiviimist. «Rahalises ja õiguslikus mõttes on see väga väike probleem,» kinnitas ta.

Aasa sõnul seati ühinemiskuludele piir 100 000 eurole seetõttu, et varasemate ühinemiste puhul jäid ühinemiskulud 60 000-70 00 euro kanti. «Kui omavalitsuste ühinemise kulud on tõendatud, siis ei kujune see suureks kuluks,» sõnas Aas. Ta tõi näiteks, et ühinemistoetusteks on ette nähtud 65 miljonit eurot.

Aas avaldas riigikohtule tunnustust põhjalikult kaalutletud otsuse eest. «Sellele reformile enam tagasiteed ei anta,» sõnas ta.

Endine riigihalduse minister avaldas lootust, et ka need omavalitsused, kes seni ootasid riigikohtu lahendit, alustavad lähipäevadel ühinemisprotsessidega, et pääseda sundliitmisest.

Vaher: otsus näitab, et haldusreformiga tuleb edasi minna

Ken-Marti Vaher. Foto: Toomas Huik

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri sõnul näitab riigikohtu otsus, et haldusreformiga tuleb minna üheselt edasi ning selle rakendamine on sama tähtis kui seadusandja otsus haldusreformi läbiviimiseks.

«Tänane otsus kinnitab mitte ainult riigi õigust, vaid ka kohustust tagada võimekate ja tugevate omavalitsuste teket, mis suudavad pakkuda elanikele kvaliteetset teenust,» kommenteeris Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Vaher riigikohtu otsust.

Tema sõnul ei ole vaja halada, kuidas midagi ei saa raha- või ideedepuuduses teha. «Tänane riigikohtu otsus tähendab, et haldusreformi ei saa enam tagasi pöörata, vaid see tuleb võimalikult hästi ellu viia. Suurte ja võimekate omavalitsuste teke on meie kõigi huvides,» ütles Vaher.

Kiisler: ma ei kujuta ette, et liitmise kulud saaksid 100 000 eurost üle minna

Siim Kiisler. Foto: Mihkel Maripuu

FOTO: Mihkel Mariupuu / Postimees

Endise regionaalministri Siim Kiisleri sõnul on riigikohtu lahend haldusreformi kohta ülipositiivne ning ta avaldas heameelt selle üle, et sundliitmine tuleb.

«Ainuke, mille osas tuleb seadust muuta, on sundliitmisel vallale tekkivate tegelike kulude hüvitamise lagi 100 000 eurot. Sellist piirangut heaks ei kiidetud. Ma küll ei kujuta ette, kuidas need faktilised kulud saaksidki üle 100 000 üldse minna. Aga eks siis kontrollitakse valdade poolt esitatud kuluarved hoolikalt üle,» märkis Kiisler.

Mis seisus on haldusreform praegu?

Vastavalt haldusreformi seadusele on omavalitsustel kuni selle aasta lõpuni aega omaalgatusliku ühinemise lõpuleviimiseks. Järgmises etapis esitab juba valitsus hiljemalt tuleva aasta 15. veebruariks seaduses seatud miinimumkriteeriumist väiksematele omavalitsustele ettepaneku nende ühendamiseks naaberomavalitsusega.

Praegune seis:

  • 2 piirkonna ja 8 kohaliku omavalitsuse ühinemisotsused on valitsuses kinnitatud
  • 17 piirkonda ja 58 kohalikku omavalitsust on ühinemislepingu volikogudes kinnitanud
  • 29 piirkonda ja 101 kohalikku omavalitsust peab veel läbirääkimisi
  • 4 merelist saarvalda (Muhu, Vormsi, Kihnu, Ruhnu) ei pea seaduses sätestatud erandi järgi naaberomavalitsusega ühinema
  • 21 kohalikku omavalitsust ei osale läbirääkimistes
  • 21 kohalikku omavalitsust ületab 5000 elaniku kriteeriumi
  • Loe riigikohtu otsust täismahus siit

Tagasi üles