/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
Kolmapäeva õhtu Nõmmel. Lillepoe ja raudtee vahel paikneva Alfredi pubi põhjamaiselt valgeks peitsitud teise korruse saali ilmuvad täiesti tavalised Eesti mehed. Kuigi mehed on tavalised, teevad kogunemise ebatavaliseks nende aksessuaarid: igaüks kougib taskust välja nahkse tupe kolme noolega, ja vaheldumisi hakatakse nendega märklaua pihta tuld andma. Enne võistlust tuleb ju käsi soojaks saada…
Kuigi noolte loopimine tundub kuuluvat lapsepõlve süütute-muretute mängude hulka, on see samasugune spordiala nagu korvpall või golf. Maailma tipptasemel liiguvad seal suured rahad ja nagu tippspordis kombeks, eestlased noolemängus ilma ei tee.
Asjaarmastajaid see väike detail mõistagi ei sega ja nii tegutseb üle Eesti kuus noolemänguklubi: neli pealinnas, üks Koerus ja üks Tartus. Peale selle on Türil kümmekond aktiivset mängijat. Päris algajad saavad käe valgeks hobiliigas, edasijõudnud mehed-naised võistlevad omakeskis nädalamängudel.
Alfredi pubis just selline nädalamäng parasjagu käibki. Seinal ripub kolm märklauda ja täpselt kahe meetri ja 37 sentimeetri (loe: kuue õllekasti) kaugusel on põrandale kinnitud raudtoru. Kuna toru ees, seal, kuhu mängija oma jala asetab, on põrandat kattev lakk ära kulunud, hakkab vaikselt koitma, kui tõsiselt huvilised seda mängu võtavad.
«Odavise, kuulitõuge unusta ära, liigub ainult ranne,» selgitab Eesti Dartsi Liidu president Erki Selling visketehnikat. «Randmetöö on nagu korvpallis. Ja vise tuleb alati lõpuni viia.» Meistriks saamiseks tuleb härra presidendi sõnul teha miljoneid viskeid, ja nagu põranda kulumisest võib järeldada, pole lihasmälu treenimine pelgalt sõnakõlks.
Ent siis lisab ta nooleloopimisele juurde veel ühe nüansi: «Praegu harjutatakse ja visatakse täpselt, aga võistlusel on olukord teine, pinge tuleb sisse ja…»
«Kogemus, kogemus, kogemus, kogemus, kogemus, raisk, eksju,» purskab noolemängija Raivo. «Eestis mängides teame täpselt, milleks vastane võimeline on. Aga kui läheme Lätti või Soome mängima, siis tuleb mingi võõras vastu ja meie mõtleme, et ei tea, mis mees ta on, raisk, eksju. Kurat, äkki on kõva mees? Alustab kohe 140 või 180 punktiga ja meil on – plärts – põlved nõrgad! Võib-olla tal õnnestus ainult see esimene seeria, aga sellest piisas, et meid pläraki maa sisse tampida! Ja kui sa oled nõrga närviga, vähese mängukogemusega, raisk, eksju, siis ongi püksid püülis ja kõik. Sinust sõidetakse üle nagu teerulliga.»
Vahepeal on kohale tulnud mehed osamaksu ära maksnud, endale vastased leidnud ja esimesed nooledki lendu saatnud. Minu jaoks muutuvad asjad täiesti arusaamatuks… «Noolekool,» poetab üks mängijatest punktide märkijale. «Siider,» teatab teine enam-vähem rahulolevalt. «Naabril külas,» kurdab kolmas.
Väikese uurimistöö järel selgub, et noolemeeste žargoon on õige värvikas: «noolekool» (ja kui naisterahvaid kuuldekauguses pole, siis lihtsalt «sittagi») tähendab, et 180 punkti asemel tuli kolme noole peale vaid 60 silma. Ja 140-punktine «siider» tähendab, et ainult kaks noolt jõudsid 20 punkti andva sektori nn triblasse ehk alale, mis punktisumma kolmekordistab, ja üks nool läks külla alasse, mis summat ei kolmekordista.
Kui aga kõik kolm noolt triblasse jõuavad, annab pubi 180 punkti viskajale tasuta õlle. Muide, «Läti» tähistab eriti tagasihoidlikku 26 punkti, mis tekib siis, kui visatakse kolme kõrvuti asetsevasse sektorisse 1, 20 ja 5. Selle eest õlut ei saa.
Märkamatult möödub tund, ja nii nagu mitmed mängijad on oma 501-punktisest algseisust kenasti nulli jõudnud, tühjenevad ka laudadel seisvad Warsteinerid ja Vichyd. Liidu presidendi sõnul on mõnes välismaa noolemängusarjas alkohol küll lubatud, kuid üldiselt on mängimise ajal joomine kõvasti vähenenud. Empiirilised andmed paistavad tema sõnu kinnitavat, tõden endamisi.
See, et mehed (olgu, üks naine siiski ka) saavad igal kolmapäeval Alfredi pubisse koguneda, on klubi Härjasilm Darts juhi Tiit Haidaku organiseerimistöö vili. Tiit jõudis noolemänguni 1992. aasta 11. septembril. «Ma panin kirja, kui mulle esimest korda nooled kätte topiti. Mäletan, et vaatasin neid ja mõtlesin, et mis asjad need veel on. Siis öeldi, et viska sinna! Viskasin, ja nii ta pihta hakkas.
Kuna Karja keldris oli noolelaud, käisid kõik seal mängimas. No ja siis ükskord tulid mingid kuradi venelased, et davai, mängime, aga vot seda «õiget» noolemängu. Keerasime siis laua teistpidi – seal keskel oli punane puust muna ja ümber pehmest materjalist ringid. Mu kambajõmm pani esimesed kolm noolt kop-kop-kop keskele. Venelane viskas ka midagi ja mina panin samuti kop-kop-kop keskele. Selle peale tegid nad üsna hapu näo pähe, aga panid viis sotti lauale ja läksid nukralt minema.»
Paraku ei piisa Karja keldri tasemest maailmas läbilöömiseks. Kuigi väga palju puudu ka ei jää. «Viimase maailmameistrivõistluse eelringide kõige kehvem mees näitas kolme noole keskmiseks 73 punkti. Kui sul on 501 punkti ees, siis viskad sa selle ära 21 noolega. See 21 on meie paremate meeste tase, mis visatakse ära isegi meie iganädalastel võistlustel,» ütleb Marek Tiivel Mad Murphy’s Darts Clubist.
Eesti kõige paremate saavutustega nooleviskaja Meelis Aule on ametilt tuletõrjuja, suurtel võistlustel käimiseks ei jagu tal raha ega ka aega. Siiski on leidunud entusiaste, kes korraldavad ligikaudu 200 kohaliku huvilise jaoks Eestis meistrivõistlusi ja rahvusvahelise haardega Estonian Openit. Kõike seda eesmärgiga aidata meie nooleviskajaid maailma tippudele lähemale. «Elukutseliste mängijate auhinnafond küündis viimatisel MMil kahe miljoni euroni, millest võitja sai 400 000 eurot,» räägib Marek mõtlikult.
Vahepeal on Volli suutnud üksinda ära «menetleda» pudeli punast veini, ent sellest hoolimata suudab ta oma nooled paigutada märklaual paari ruutsentimeetri suuruse ala sisse. «Kui suuremad võistlused on tulemas, siis kipun harjutama. Suvel Hiiumaal võin kolm nädalat iga päev mängida, aga maksimaalselt paar tundi päevas. Üle paari tunni päevas ei harjuta Eestis keegi,» ütleb ta.
«Me käime vahetevahel tööl…» torkab Tiit vahele.
«Ma ei treeni tuimalt viset, vaid üritan tehnika paika saada,» jätkab Volli. «Olen kümme aastat mänginud ja tean, mida mu käsi peab tegema. Mäng on ju väga lihtne – lase nool õigel ajal lahti ja ta lendabki sinna, kuhu vaja. Kõige suuremad vead tulevad sisse sel hetkel, kui noole lendu lased – sa kas tõmbad ta näpuga ära või lased liiga vara või liiga hilja lahti. Üritan siis selliseid asju kontrollida. Lisaks on oluline kehahoiak ja mentaalne pool. Lihtsalt niisama tuimalt taguda pole mõtet, sellega võib isegi kahju teha,» võtab mees oma harjutamispõhimõtted kokku.
«Nagu sellest tekstist järeldada võid, on tegemist filosoofiatudengiga,» teatab Tiit. Elupõline tudeng, pokaal käes, puhkeb koos ülejäänutega mürinal naerma.
«Mul on kummaline eesmärk tulla naljaviluks Eesti meistriks,» avaldab Volli oma südamesoovi. «Eelmine aasta jäin hõbedale. Aga olla milleski Eesti meister on ju tore! Isegi kui see on noolevise.»
Ahjaa, nii nagu punktisummadel, on ka noolemängijatel hüüdnimed. Nii et Volli… noh, ütleme nii, et ta pole mingi Volli, vaid pesuehtne Voldemar.