Kultuuriministeerium: Tormis kinkis tugevad tiivad ka väikeste rahvakillukeste lugudele

Armastatud helilooja Veljo Tormis lahkus meie seast

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Eile õhtul lahkus 86-aastasena armastatud helilooja Veljo Tormis.

Kultuuriministeerium kirjutas sotsiaalmeedias, et mälestab suurt heliloojat tänutundes. «Suur osa Tormise loodud koorimuusikast on leidnud ainest eesti ja teisi läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorist. Nõnda kinkis Tormis tugevad tiivad väikeste, ka kaduvate rahvakillukeste lugudele.»

Peaminister Jüri Ratas kirjutas postituse alla, et ühineb kaastundeavaldusega Veljo Tormise perele ja lähedastele.

President Kersti Kaljulaid kirjutas, et tunneb kaasa Tormise lähedastele.

«Langetan pea Veljo Tormise mälestuse ees. Meie seas ei ole enam suurmeest, kes suutis ühendada Eesti muistse vaimu meie tänapäevase kultuuri ja eestlaseks olemisega». 

«Minu rahva laul on mulle kõige parem, ilusam ja väärtuslikum,» on Tormis öelnud. «Meie kohus on hoida ja säilitada tema pärandit ning ammutada sealt tarkust, mida ta meile jättis,» kirjutas Kaljulaid.

Toomas Hendrik Ilves: «Olen äärmiselt kurb, kuuldes Veljo Tormise lahkumisest, kes oli üks parimaid kaasaegse koorimuusika heliloojaid.»

Helen Sildna kirjutas sotsiaalmeedias, et lahkunud on tohutult oluline ja eriline osa Eesti muusika ajaloost. «Helilooja, kes tõi ajaloo sügavusest meieni tagasi Eesti iidse laulutraditsiooni ja õpetas meid iseenda kultuuritausta taas tundma ja austama, pakkudes ainest ja inspiratsiooni tervele põlvkonnale muusikutele, olles Eesti rahvalaulu üheks olulisemaks taastutvustajaks. «Mitte mina ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutab mind» nagu ta ise kunagi ütles.»

Metsatöll mälestab Tormist videoga. «Puhka rahus, vanameister. Meil oli suur au Sind tunda ning koostööd teha,» kirjutas ansambel Metsatöll Veljo Tormise surma puhul. Sissekandele oli lisatud video 2010. aastast, kus Metsatöll ja RAM esitavad Veljo Tormise «Raua needmist». 

Peeter Jalakas: Kuigi oma sõnul jonni pärast heliloojaks hakanud, suutis Veljo väljendada midagi meile igiomast. Midagi, mida on keeruline sõnades kokku võtta, midagi, mis saab alguse niiskest mullast ja roiete vahelt, Emajõest ja Munamäest, ning mis puudutab sind teravalt, okstena sügiseses metsas.

Kogu tema olekus oli midagi ürgset ja aukartust äratavat. Midagi, mida võiks ehk nimetada eestlaslikuks. Olen sügavalt tänulik, et mul oli õnn teda kohata. Et meile kummalegi pole omane eriline jutukus, ei saa ma öelda, et oleksin Veljot eriti hästi tundnud, ent võin vist öelda, et meil oli temaga hea klapp.

Hando Runnel «Aktuaalsele Kaamerale»: «Ta andis mulle mingit valgust, mida ma ei oska tänaseni seletada. Valgusallikas ta oli, pimedal ja raskel ajal liikus valguslambiga.» 

Arvo Kruusement peab Veljo Tormise panust nii tähtsaks, et ütleb: vähemalt pool «Kevade» mõjujõust tuleb tema kirjutatud muusikast. «See, kuidas ta selle lihtsa motiivi põhjal terve «Kevade» filmi muusika kirjutas ja tegi seda nii hästi, et ilma selleta nagu ei kujutakski seda filmi enam ette. See on nagu loodud sinna – laste hingeelu koos rõõmu ja nukrusega, noorusaega, kõige tärkamist edasi andma. Südamest tehtud. Ja väga kiiresti, vist paar päeva kulus tal selleks aega. Mäletan, et mina tahtsin alguses veel juhtmotiiviks «Meil aiaäärne tänavas», aga Veljo ütles kohe, et «ei», mis sa nüüd: see peab olema rõõmus ja lastelaul. Ta ei eksinud. Usun, et vähemalt pool selle filmi mõjust tuleb Veljo muusikast.»

Tõnu Kaljuste ütles, et Veljo Tormise käes on laulu võim olnud kaua ja on kindlasti kaua ka edasi, kuniks me austame oma keelt, meelt ja kultuuri. «Ta on süstinud meisse ainest, mida me hoiame ja levitame edasi. Ma vähemalt väga loodan nii. Suur kummardus, et õpetasid meid keerulisel ajal. See oli parim, mis sai Eestiga juhtuda. Puhka rahus armas Veljo... Jään sõitma seda merd, milles oled ka sina... see toetab.»

Tagasi üles