Šokk ja hirm ehk miks sõidukijuhid avarii järel põgenevad

Politsei kahtlustab, et pildil olev BMW on sõiduk, mille roolis istunud mees sõitis surnuks teed ületaud naise ja koera ning põgenes sündmuspaigalt.

FOTO: Politsei - ja piirivalveamet.

Ühest põhjust, miks sõidukijuhid avariipaigalt põgenevad, on keeruline välja tuua, ent nii politseiametniku kui liikluspsühholoogi jutust ilmneb, et põhjuseid on siin laias laastus kaks: šokk ja hirm karistuse ees.

Tumedat värvi auto sõidab ülekäigurajal otsa 60-aastasele naisele ja tema koerale ning põgeneb seejärel sündmuskohalt, päev hiljem leitakse avariitundemärkidega BMW ühe kortermaja parklast ja veel mõni päev hiljem arvatav avarii põhjustaja, 19-aastane noormees vahistatakse. 

Loe lisaks: Mustamäel hukkus ülekäigurajal auto alla jäänud naine

Mida too noor inimene sündmuskohalt põgenedes mõtles, teab vaid tema ise ja ehk ka uurijad, kuid selge on see, et seesugune juhtum pole sugugi erakordne. Aastas juhtub keskmiselt kord päevas, et mõni sõidukijuht pageb sündmuskohalt või jätab õnnetusest teatamata. Palju on plekimõlkimisi, kuid ette tuleb ka raskemaid õnnetusi.

Näiteks mullu põgenes sündmuskohalt või jättis õnnetusest teatamata 427 sõidukijuhti üle Eesti. Kõige rohkem tuli seda ette Ida-Virumaal – 228 juhul –, järgnes Pärnumaa (53) ja Harjumaa (49).

«See 427 on ikka päris suur number,» tõdes Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe, kelle sõnul on kõige olulisem säilitada liikluses kaine pea ja jääda rahulikuks.

«Ükskõik, mis juhtub, tuleb jääda koha peale,» märkis ta, et see võib päästa ka kannatanu elu, kui kutsuda kohe abi ja anda ise esmaabi. «Põgenemine on kindlasti ka karistust raskendav asjaolu, sest juhi käitumist iseloomustab ükskõiksus,» lisas politseiametnik.

Ühest põhjust, miks selliselt käitutakse, on keeruline välja tuua. «Juhtumeid on palju, inimesed on erinevad ja ka probleeme võib olla väga erinevaid – tervisekahjud, eelnevad traumad, lihtsalt ebastabiilne närvikava,» nimetas liikluspsühholoog Gunnar Meinhard.

Liiklusõnnetuse järgne situatsioon on inimesele uus ja kutsub esile erinevaid reaktsioone. Neist üks on šokiseisund. Inimene, kes sellesse langeb, võib käituda ebaadekvaatselt ja näiteks avariipaigalt lahkuda. Ent nii mõnigi, kes nii on käitunud, ilmub varsti ise politseisse.

Varasemad rikkumised

Teiseks tõi Meinhard välja, et avarii põhjustaja teab, et on käitunud vääralt ning püüab olukorra eest põgeneda. Et saaks kuhugi kaugele ära ega peaks sellega tegelema.

Ka Kullamäe ütles, et üheks põhjuseks on kindlasti šokk. Teiseks ja levinumaks põhjuseks on just hirm saada karistada, millele võib juurde haakuda asjaolu, et inimesel on varasemast hingel rikkumisi. Näiteks on ta varem juba saanud karistada alkoholijoobes või juhtimisõiguseta sõitmise eest ja põgenedes tekib tal lootus karistusest pääseda.

Põgenemised juhtuvad enamasti pimedal ajal ja kohas, kus inimesi pole. «Sõidukijuhid eeldavad, et neid ei nähta ja järelikult pole ka tunnistajaid,» põhjendas Kullamäe, miks just sellistel puhkudel altimad põgenema ollakse.

Tema sõnul teeb kannatanutega liiklusõnnetuse puhul politsei endast kõik, et selle põhjustaja kiiresti kätte saada ja vastutusele võtta, kuid alati pole see nii lihtne, sest palju sõltub ka tõenditest ja tunnistajatest.

Meinhardi sõnul on aga oluline, mida selle sündmuskohalt põgenenud ja hiljem tabatud juhiga edasi tehakse. «Paljudes teistes riikides peatatakse kohe sellise inimese juhtimisõigus ja järgneb pikk protseduuride jada enne, kui ta taas liiklusesse saab naasta, kui üldse,» rääkis liikluspsühholoog. See kehtib ka teiste rikkumiste puhul, näiteks alko- või narkojoobes sõitmisega vahele jäädes.

Paljudes riikides viiakse hiljem läbi uuring, millega selgitatakse, kas see inimene on üldse võimeline liikluses edaspidi sõidukijuhina osalema. «Võib-olla selgub, et ta on niivõrd ebastabiilne, et ta ei tohikski liikluses osaleda,» märkis Meinhard, et selleks viiaksegi läbi selliseid spetsiifilisi uuringuid ja Eestiski võiks see olla mõtlemiskoht.

Loe lisaks: 

Tagasi üles