Tellijale
Rein Veidemann: esinduse dilemma
5. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi kolmandik on neid, kes esimest korda alustavad riigikogu liikmena oma poliitikuelu Toompeal. Ma ei tea, mida nad tundsid või tunnevad esimesel päeval. Küllap pühalikkust, sest nii devalveerunud parlamentaarne demokraatia Eestis nüüd ka ei ole, et häbeneda enda kui riigikogu liikme staatust. Kakskümmend üks aastat tagasi, kui siinkirjutajast sai Eesti NSV Ülemnõukogu liige, tundsin Toompea saalis kohta sisse võttes midagi sarnast, mida väljendas Neil Armstrong Kuu pinnale astudes. See võis olla väike samm ühele inimesele – kuigi mulle tähendas see väga suurt elumuutust –, aga sellest pidi saama suur samm kogu Eestile. Võib kõlada õõnsalt praeguse grupihuvide ümber kemplemisesest läbi imbunud poliitika taustal. Aga tõesõna – nii ma tookord tundsin. Ja võin kinnitada, et sedasama tundis vähemalt kaks kolmandikku Toompeale valitutest.