Marko Mihkelson: näidata tuleb usutavat jõudu

Marko Mihkelson. Foto: Mihkel Maripuu

Kuigi IRLi toetusreiting on juba aastaid olnud tagasihoidlik, tuli kahe käilakuju lahkumine erakonnast laiemale avalikkusele siiski üllatusena. Sestap võtsin ette välispoliitika eksperdina tuntust kogunud Marko Mihkelsoni ja uurisin, mis hädad IRLi vaevavad, kuidas sattus ta ajakirjandusest poliitikasse ja miks on ta pakkunud huvi kõmuajakirjandusele.

Kuigi riigikogu ei puhka kunagi, on Marko Mihkelsoni suvi vaba nii erakonnast kui ka istungitest. Nii võtabki ta Arteri vastu oma kesklinnas asuva kodu hommikusöögilauas, kus jutuajamisega liitub ka tema elukaaslane Tuuli Semevsky.

Tõsi, päris vaba Mihkelsoni suvi siiski pole – järgmisel nädal lendab ta koos tütrega Ameerikasse, et pidada kongressis kõne. Lisaks tahab korraldamist Tallinna Rotary klubi golfivõistlus ja Euroopa Liidu eesistumise raames toimuv konverents.

Marko Mihkelson koos tema elukaaslase Tuuli Semevskyga. Foto: Mihkel Maripuu

- IRLi toetus on olnud madal juba pikalt, aga milline nägi välja kriisikoosolek, kui selgus, et toetus on langenud viie protsendini? Ma kujutan ette, et erakonna juhatus tuli kokku, laua otsas istuv Urmas Reinsalu põrutas rusikaga vastu lauda ja teatas enesekindlalt, et saadab kohe välja pressiteate, kuidas ta karmistab roolijoodikute karistusi, sunnib Eestis elavaid moslemeid burkat nurka viskama ja pagulasi eesti keelt õppima ning küll siis toetus kasvab mühinal?

Sellist koosolekut meil pole olnud. Aga poliittehnoloogiale on loodetud küll – kleebime seinale suure plakati või ostame ajalehe esiküljele värvilise reklaami erakonna uue juhi pildiga… Seda põhjendati sellega, et Helir-Valdor Seedrit ei tunta, aga kui ta on poliitikas olnud minust kaks korda kauem, siis ma küsiks, et miks teda ei tunta?

Aga mis seal salata, ma olen selles kõiges osalenud – 2004. aastal kandideerisin Euroopa Parlamendi valimistel ja siis kasutas iseäranis palju majasuuruseid plakateid just Res Publica.

2013. aasta kohalikel valimistel saavutasime edu korruptsioonivastase võitlusega. Aasta hiljem püüti sama teemaga jätkata Euroopa Parlamendi valimistel. Aga see oli otsapidi juba euroskeptiline sõnum… kui pidin telereklaamis ütlema asju, millesse ma ei usu. Nii see karikas vaikelt täitus.

Kõigest hoolimata oli IRLil aastaid kuulsus, et valimistel teeme parema tulemuse, kui küsitlused näitavad. Aga viimastel riigikogu valimistel seda enam ei juhtunud. Pärast valimisi ütlesin ühel koosolekul, et sõbrad, see on selge umbusaldus – meie maksureform ei leidnud inimeste toetust ja me peame selle tagasi võtma. Nii muidugi ei läinud.

- IRL on olnud häälekas ka kooseluseaduse teemal.

Ütlesin juba 2011. aastal, et toetan tsiviilpartnerluse seadust.

Erinevalt IRLi ametlikust seisukohast toetan ka topeltkodakondsust inimestele, kes elavad meie liitlasriikides ehk lisaks NATO riikidele, Uus-Meremaal, Austraalias, Jaapanis ja nii edasi. Mu oma tütar on Soomes sündinud ning Eesti ja Suurbritannia kodakondsusega! Muide, Lätil on säärase topeltkodakondsusega positiivne kogemus.

Kolmandaks rändeküsimus – me teame, et Eesti rahvaarv väheneb ja sellega koos langeb tööjõu arv ning juba praegu on täitmata 12 000 töökohta. Me peame midagi ette võtma.

Paraku vaatab IRL kõiki neid teemasid viisil, mis viivad tupikusse. Samas, käisin Kuressaares esinemas ja üks saalis istunud inimene teatas, et kuigi ta on elanud Nõukogude võimu all ja Siberiski käinud, siis juhul, kui tal oleks valida Vene võimu ja mustanahalise naabri vahel, valiks ta Vene võimu. Ma siis püüdsin selgitada seda maailma, kus me elame.

- Tulles tagasi IRLi juurde, siis kas ma saan õigesti aru, et häda on juhtides?

Poliitikas pole mustvalgeid vastuseid. Jah, palju sõltub juhtidest, aga ka sellest, kes nende mõtteid ellu viivad.

Pean probleemiks keskendumist poliittehnoloogiale ja selle abil oma sõnumite timmimist, et valijale meeldida. Näidetena võib tuua «Kodukulud alla!» või need õnnetud munad viimastelt valimistelt. Ma olen alati mõelnud, et IRLi valija on keskmisest haritum ja ise hakkama saav, kelle jaoks lihtlabased loosungid ei tööta.

Püsivalijaid peletab eemale, kui erakonna liikmete ainus eesmärk on organisatsiooni sees võimul püsimine. Lõpuks on tähtis ka see, kas erakond on konstantselt millegi vastu või tuleb välja ka positiivse programmiga. Näiteks Reformierakond on suutnud sellega positiivse ja edasiviiva mulje jätta.

- Järeldan sellest meelevaldselt, et südames olete langetanud otsuse Reformierakonna kasuks?

Seda otsust ei ole praegu olemas. Kindel on ainult see, et poliitikast ma ei kao. Kuigi ma usun, et mul oleks valikuid ka väljaspool poliitikat, ent ma ei hakka nende variantidega spekuleerima. Hetkel pole ma ka poliitikast väljaspool tööd otsinud.

- Vabaerakonna juht Artur Talvik ütles, et nende fraktsiooni uks on lahti.

Sama olen ma kuulnud ka Reformierakonnast ja mõnelt poolt mujalt.

- Sotsid ja Keskerakonna võib kohe välistada?

Mis maailmavaadet puudutab, siis ma ei ole ju mingi tuulelipp.

- See tähendab, et teil on valida Reformierakonna ja Vabaerakonna vahel. Viimases on teil lihtsam paremaid positsioone hõivata, sest Reformierakonnas on teenekaid huvilisi märksa rohkem.

Väga huvitav mõttekäik. Ma siiski kasutaksin suve, et olla kõigest eemal, väljaarvatud riigikogu väliskomisjonis, kus…

- Ma ei küsinud väliskomisjoni kohta.

Ei, aga ma ütlengi, et ma teen selle otsuse siis, kui ma olen suutnud endasse koguda uusi mõtteid, millega ma saaksin kusagil kasulik olla.

- Neid uusi mõtteid saate erakonna esimeeste või valijate käest?

Ikka heade sõprade ja tuttavate käest. Aga need ei ole töövestluse stiilis läbirääkimised mu tuleviku üle, vaid kohtumised inimestega, kellega ma tahan arutada seda, milliseid otsuseid peaks Eesti riigis tehtama mitte ainult välispoliitikas, vaid ka majanduses, sotsiaal- ja hariduspoliitikas.

- Kas nende mõtete põhjal võiks moodustada uue erakonna?

Minu jaoks on kõige olulisem praegu see, et pärast 14 aastat riigikogus saan tõusta kõrgemale ja vaadata…

- Minu küsimus puudutas seda, kas plaanite luua uut erakonda.

Ma plaanin poliitikasse jääda.

- Paar vastust tagasi ütlesite, et teil oleks variante ka poliitikast väljaspool.

Ma tahan öelda, et minu jaoks poleks see traagiline, kui valijad mind 2019. aastal ei toetaks. Aga ma kindlasti plaanin 2019. aastaks olla erakonnaga liitunud ja minna valimistele.

«Raamaturiiulis on muu hulgas ka enda raamat - «Venemaa: valguses ja varjus». Kui hakkasin ise raamatut kirjutama, tekkis tohutu aukartus, tunne, et kõik see jääb ju alles! Aga siis ma mõtlesin, et tegelikult jäävad alles ka Facebooki postitused. Ja siis Mart Laar julgustas ning ütles, et ära muretse, küll saad üle ja varsti kirjutad järgmise. Ja ausalt öeldes, väike kihk taas raamat kirjutada on täitsa olemas,» ütleb Mihkelson oma kodukabinetis. Foto: Mihkel Maripuu

- Kas üks põhjus, miks erakonnast lahkusite, oli selles, et teist ei saanud välisministrit?

Loomulikult mitte. Poliitikas ei jõua isikliku kibestumisega kaugele. Pealegi pole ma kunagi enda jaoks seadnud eesmärki olla poliitikas kohatäitmise pärast. Ma olen IRLile tänulik, et 14 aasta jooksul on mul õnnestunud panustada Eesti poliitikas välis- ja riigikaitsekomisjoni ning Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena. Need kõik on väga vastutusrikkad kohad.

- Ühes intervjuus ütlesite, et teid teeb murelikuks Keskerakonna flirtimine Vene teemaga. Kas olete vahepeal muutunud veel murelikumaks?

Olen küll, jah. Mida lähemale kohalikud valimised jõuavad, seda rohkem Keskerakonna sees olev probleem ilmsiks tuleb. Ma olin ilmselt esimene, kes kirjutas, et 2004. aastal allkirja saanud koostöölepe Ühtse Venemaaga saab olema tõsine kivi Keskerakonna kaelas, mis toimib Trooja hobusena Eesti poliitikas. Ja see on nii siiani.

Keskerakonnal on palju venekeelseid valijaid, kes kujundavad oma mõttemaailma Venemaa propagandakanalite abil. Inimesed, kes püüavad nende soosingut pälvida, peavad minema Eesti julgeolekuhuvide suhtes libedale teele – nii on teinud Yana Toom ja tema lähikondsed. Uuel erakonna esimehel on väga raske neid kahte maailma koos hoida nii, et ka Eesti riik saaks hästi juhitud.

- Kui Venemaa tegeles parasjagu Ukraina vallutamisega, ütles Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja paruness Ashton, et ta on mures. Natuke hiljem oli ta juba sügavalt mures, mis on kahtlemata märksa jõulisem sõnum, eriti Putini silmis. Hiljuti rünnati küberrelvaga Ukrainat ja Eesti on Euroopa Liidu eesistuja – kas me kuuleme ka nüüd samasugust retoorikat?

Ma saan suurepäraselt aru, mida te silmas peate, aga selliste sõnumite väljaütlemine jääb siiski kõrge esindaja õlule.

Kuigi Venemaa pole vahepeal oma käitumist muutnud, oli meie ühiskonna hirmutunne 2014. aastal märksa suurem kui praegu. Aga lisaks Euroopa Liidule on oluline ka NATO roll ja muretsemise asemel NATO tegutseb. Venemaa suurõppuse Zapad ajaks tuuakse Balti riikidesse USA kompaniid, lisaks tulevad ungarlased siia oma suvist väljaõpet tegema. Leedus on kohal õhutõrjesüsteemid Patriot, merel liiguvad ringi ballistilist raketikaitsesüsteemi Aegis kandvad laevad.

Väärib meenutamist, et 2008. aastal, kui algas Gruusia sõda, ei eksisteerinud Baltikumi kaitsmiseks detailsemaid plaane. Ainus plaan oli artikkel 5. Põhjuseks oli see, et tol hetkel mõtles NATO, kas ta peaks muutuma ainult välismissioonide operaatoriks. Aga siis see kõik muutus…