Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

SEIKLUSVIDEO! Ohtlik ja maagiline liustikumatk

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mõni hull ronib ka südasuvel jääd ostima, huvitav miks?
  • Jäälõhed, varingud, lihtlabane allakukkumine – ohte varitseb liustikul hulgi.
  • Jääl on sada eri nägu, liustikul kõnnid nagu talvemuinasjutus.

Samal ajal kui kohalikud ühendkoorid halavad suve ja sooja puudumise teemadel, ronib mõni hull südasuvel igijääd otsima. Liustikud on seiklejaid alati justkui magnetiga ligi tõmmanud. Looduses on vähe nähtusi, mis ärataks sama suurt uudishimu ja aukartust. Põrutame liustikuparadiisi Šveitsi Alpidesse. Matkajuht ütleb küll: «Rada on turvaline, kuni sa oma jalga liustikule ei tõsta,» kuid just seda me teeme.

Seiklusajakirjanik teeb tutvust Moiry liustikuga Šveitsi Alpides. | FOTO: Marko Külaots

Sügavad jäälõhed, lumelaviinid, jäävaringud, lihtlabane allakukkumine – ohte varitseb liustikul matkajat hulgi. Aga ilu ja maagiat on siiski sada korda rohkem! Meie jalgade all on mõõtmatu jäämeri. Harjumuspärast liuvälja meenutab liustik õige vähe, pigem sarnaneb see hästi kerkinud saiapätsiga. Keskel kerkib liustiku selg kõrgele, kallaste poole on libedad kelgumäed. Jäälõhed ja sügavad kaevud kumavad sinakalt. Jää peal sillerdavad väiksemad ja suuremad ojad ning siin-seal kuuleb sügavamal maa-aluste jõgede kohinat. Jäässe tekivad koopad, uhked sakilised seinad, kõikvõimalikud pitsid ja mustrid, mida ei näe mitte kusagil mujal – kõnnid nagu talvemuinasjutus!

Matkasaabaste alla kinnitasin kassid, mille teravad küünised tungivad raginal jäässe. Hästi mõnus ja kindel on nende peal liikuda. Kõnnid klaasjast jääseinast nagu kärbes üles, mingit libisemisohtu ei ole. Või sammud alla – see on hulga ebamugavam, aga tehtav siiski.

Mõistagi ei tee me siin praegu kassikõnni esimesi samme, enne ikka harjutasime! Nii see mägedes käibki: esmalt õpid tehnika selgeks, siis alles algavad reaalsed seiklused. Oma retkel oleme trehvanud mitme ekspeditsioonigrupiga – tugevad, treenitud mehed, kel kogemust rikkalikult. Kuid mingit sõgedat seiklejaverd neis ei kee! Vastupidi, proff ei torma iial pea ees tundmatusse. Enne rasket tippu korratakse üle tehnika, testitakse turvavarustust, kõik käib väga läbimõeldult. Vaevalt nad sellise suhtumiseta tänaseni täie tervise juures jäävälju mõõdaks…

Köis peab olema - turvanõudeid ei saa jäämatkaja kunagi alahinnata. | FOTO: Marko Külaots

Köis peab olema!

Peale kasside kanna all oleme omavahel ühendatud 20-meetrise köiega puhuks, kui kellelgi peaks miskit siiski viltu minema. «Jaa, seda liustikku on praegu võimalik ületada, kuid teil on tingimata vaja erivarustust,» teatati meile eile liustiku äärele jäävas mägihütis. Need sellid pakuvad matkajatele nii majutust, kõhutäit kui vajadusel ka päästeteenust ning on kohalikest oludest alati kõige paremini informeeritud.

«Siis on hästi,» vastas mu reisikaaslane Marko. «Meil on kassid ja kirkad olemas.» – «Ja köis! Teil peab tingimata olema ka köis,» on kohalik asjatundja nõudlikult konkreetne. Selge pilt: vaja vastu ööd kähku ka köis hankida. Õnneks laheneb seegi missioon edukalt ning teele minnes on meil kaasas kõik, mida vaja. Isegi hea tuju ja suur tahvel Šveitsi šokolaadi.

Ülal jääpitsid, all pikk külmunud jõgi - liustikud on imelised! | FOTO: Marko Külaots

Juba liustiku juurde jõudmine on paras katsumus. Tee kulgeb kitsal kivivalli harjal, mille jäämassid ise on kokku lükanud. Ilus rada ja kena vaade, kuid hirmus ebastabiilne jalgealune – kive pudeneb siia ja sinnapoole. Ja korraga krahh! teest on tükk välja hammustatud! Rada lihtsalt lõppeb, viimased kevadveed on selle koha pealt moreenivalli minema pühkinud. Omamoodi õõnes tunne, nagu oleks ootamatult maailma äärele sattunud.

«Huh, jõle koht, läheme siit parem ruttu ära,» arvab mu kamraad. Märkan ka ise, et sügavad praod on selleski teelõigus, millel mina praegu seisan, ning iga hetk võib see sisselangenud rajale järele variseda. «No ma loodan, et kui see rada sisse sadas, ei olnud parasjagu kedagi siin peal,» ütlen rohkem omaette, kuid teen ohtlikust kohast kiirelt minekut.

Järsk jäine laskumine. | FOTO: Marko Külaots

Suur ja salapärane jäämeri

Liustik on niivõrd suur, et paistab selgesti kätte juba kilomeetreid eemalt. Õigeid mastaape on mägedes täiesti võimatu hinnata – kõik tundub lähedal. Aga oh üllatust: kõnnid neli tundi ja asjad tunduvad… endiselt umbes sama lähedal. Järk-järgult saame jäävälju siiski üha selgemalt imetleda. Mitmemeetrised krevassid laiutavad otse tee all oma hambaid. Need tunduvad kõrgelt üsna väikesed ja armsad, ehki ma tean, et mahuksin sinna kasvõi ristipidi lahedasti sisse kukkuma. Ühte jääkaevu viskame huvi pärast kivi. See kukub ja kukub ja kukub kolinal mööda jääseinu. Alles jupp aega hiljem kuuleme sulpsatust.

Kassid aitavad ka järsust jääseinast üles jalutada. | FOTO: Marko Külaots

Mõnest hullemast lõhest on ikkagi veidi kõhe mööduda, ehkki ma tean: tema mind enda sisse tirima ei tule, kui ma ise hooletu ei ole. Jalgealune on piisavalt libe, kuid püüan veidi siiski filmida nii meie teekonda üle jää kui ka ümbritsevat ilu. Kohati libisen ja kaamera kargab kõik komistused rõõmsalt kaasa. Siin on jääd igas võimalikus värvis ja vormis. Meenutab mulle oma liikumises ja lõhenemises pigem laavat kui tavalisi talvenähtusi. See on kõhe, aga nauditav teekond.

Rõõmus matkaja ning tema selja taga haigutav jäälõhe. / Marko Külaots | FOTO: AFP / Scanpix

Kaks sammu ja uus aastaaeg!

Ilmaolud on üsna ideaalsed: ei vihma, lõõskavat päikest ega muid nähtavust halvendavaid olusid. Suvel on liustikulõhed üsna laiad ja hästi nähtavad, kuid siiski mitte kõik. Alahinnata ei saa liustikku mitte kunagi! Talvel on oht muidugi hullem: lumesildade all ei või iial teda, kus hiiglaslik lõhe end peita võib.

Oleme käinud ka liustike sees. Need võivad olla mitu meetrit sügavad ja laiad nagu saalid, kust üksi ja varustuseta oleks üsna lootusetu välja ronida. Me valime tee keskelt üle liustiku. Allpool, murdekohal, on sügavaid lõhesid tihedalt ja kalle liiga järsk, kõrgemal on laiad alad kaetud salakavala lumevaibaga. Samuti lartsatab meie retke jooksul mitu korda alla hiiglaslik lume- või jäälahmakas. Selle alla poleks ka kuigi mõistlik jääda.

Olen liustikke alati imetlenud: nende sõltumatus on nii lummav. Ümberringi võib valitseda südasuvi, nemad elavad ikka häirimatult oma talvemullis, õhkavad külma ega mõtlegi sulamisele.

On kirjeldamatu, kuidas vaid paari sammuga võivad aastaajad vahelduda. Liustiku kõrval kepsutasime hetk tagasi lühikestes pükstes ringi, aga jääl marssides kuluvad sulejope ja villane müts igati ära. Kiiremalt liikudes läheb nahk siiski veidi märjaks ja eks omajagu aitab kaasa ka elevus. See on lihtsalt niivõrd äge missioon! Liigume kusagil, kuhu seni pääsenud pole! Kogemustehorisont taas paar kraadi laiem ja vabadust grammi jagu juures.

Siin-seal jäävad teele umbes sõiduauto mõõdus kivilahmakad, mida jäämassid on mängleva kergusega kaasa lohistanud. Milline jõud! Kogu ümbruse on disaininud jäämassid – kõik need kõrged kraatrid ja moreenivallid on samuti liustiku kätetöö.

Kalle ei sega, kui kassid on all! | FOTO: Marko Külaots

Klaasjas kelgumägi

Matka lõpuosa on veidi vastikum. Kalle on siin korraga hästi järsk ja lõhesid kuidagi eriti tihedasti koos. Ehkki need on kaunid ja kaarjad ning kumavad siniselt. Vahel libiseb meid ühendav köis mõnda jurakasse jääprakku ja kaob mitme meetri ulatuses. Peab hoolega vaatama, kuhu astud, ja fikseerima samme, et kassid korralikult kinnituksid. Alguses oli mul raske uskuda, et kassid on nii kavalad asjad, et piisab vaid, kui esimesed sakid jäässe lükata, ja saadki kenasti üles jalutada. Kogu aeg kartsin, et lendan tagurpidi alla. Kuid see ongi võimalik! Korraliku sammuga ei juhtu midagi. Sellegipoolest tabab meid võimas eufooriapuhang, kui viimaks õnnelikult teisele poole jäämerd jõuame.

Oleme varem viletsa ettevalmistuse tõttu jääl ka tõsisesse ohtu sattunud. Just eelmisel aastal jäime mägedes jääle alla ja mitte sellepärast, et loodus oleks kuidagi pahatahtlik olnud. Viga oli meis endis: polnud vajalikku varustust ning ilmaolud jäid kontrollimata. Küllap kippusime just sellepärast jääle tagasi, et temaga taas sõbraks saada ning varasem arusaamatus heaks teha. Sel aastal oli meil ilmaprognoos topelt kontrollitud ja esmavajalik varustus turvaliseks jääle ronimiseks korralikult kaasas. Marko õppis isegi sõlmed ja tehnikad selgeks. Olime auväärt liustikule küllatulekuks valmistunud nii hästi, kui oskasime, küllap oli ta seetõttu seiklejate vastu ka nii lahke.

Šveitsi Arolla liustilik | FOTO: Marko Külaots

Looduse kaduv kunst

Kui jäämeredel matkamine huvi pakub, tasub neid avastama minna võimalikult kohe, sest liustikud on libisemas looduse kaduvate kunstiteoste hulka. Šveitsi 89 liustikust 76 kahanevad, pidev kliima soojenemine ja kasvuhoonegaasid atmosfääris on liustike igikestvuse suurde ohtu seadnud. Moiry liustik Šveitsi Alpides, kus matkasime meie, oli esimeseks liustikuretkeks just paras pähkel: paikneb 3845 ja 2410 meetri vahel, viis kilomeetrit pikkust ja kuus ruutkilomeetrit pinnalaotust. Moiry on ka üks Alpide kõige kiiremini kahenevaid liustikke: viimase 150 aastaga on ta kolmandiku võrra kokku kuivanud. Seegi oli üks argument, et parem täna kui homme liustikule ronida.

Mõni armastab päikest, teine merd, kolmas metsa… Mind on alati lummanud liustikud. Ja kui siin juba suuremat sorti ülestunnistamiseks läks, siis ka külm istub mulle hoopis paremini kui palav ilm. Suve eest on hea mägede kargusesse pageda. Kuid ohte me tegelikult maailmas taga ajamas ei käi, me lihtsalt ei peatu, kui neid teele tekib.

Kõige ohtlikum julgustükk elus on minna üle tänava. Statistiliselt juhtub siis kõige rohkem õnnetusi. Niisiis on elamine tervikuna üpris riskantne ettevõtmine. Jätta igaks juhuks tegemata kõik maailma avardavad retked vaid sel põhjusel, et kaasnevad ohud? Kindlasti on see mõistlik valik. Teine, samuti võrdlemisi mõistlik valik on võtta kontrollitud riske, see tähendab valmistada end ette, hinnata ausalt olukorda, hankida vajalik varustus ja minna alles siis. Rahutul natuuril, kes ei püsi nagunii paigal, tasub ilmselt valida teine variant. Oma piire nihutada on aeg-ajalt lihtsalt vaja.

Tõeline talvemuinasjutt! | FOTO: Marko Külaots

Liustikule minnes

  • Veendu oludes: millises seisus on liustik, mida teeb ilm. Kui ohud on ilmsed, loobu plaanist.
  • Ideaalne oleks minna neljases grupis, minimaalselt kahekesi, üksi on ohtlik.
  • Baasvarustus jääl liikumiseks on kassid, kirka, vile, köis ja turvarihmad.
  • Liustikul valitseb igavene talv: soojad riided, müts ja kindad on vältimatud.
  • Päike on mägedes aktiivne ja jäält peegeldudes veel topeltkuri. Nahk, eriti nina, huuled ja kõrvad vajavad tõhusat kaitset.
  • Lumepimedus ohustab silmi, vajad spetsiaalseid liustiku päikeseprille.
  • Liustikul varitseb hulk reaalseid ohte, millega tuleb arvestada. Jäälõhed ehk krevassid on kõige tõsisem mure, need võivad olla peidus lumesilla all. Mägedes on alati oht alla kukkuda, liustikel on see libeda jalgealuse tõttu mõnevõrra suurem. Lisaks varinguoht – lume- , jää- või kivivaring. Soojal ajal ja hooajamuutustel võivad liikumised liustikel olla suured ja ettearvamatud. Jalgealune pole kunagi stabiilne.
Tagasi üles