Kas on viimasel ajal nähtud näidendit, kus eranditult kõik tegelased asuvad negatiivsel tõlgendusväljal? Ugala pakub selleks võimaluse. Jaan Kruusvalli «Salaste laulupidu» on ilmunud kirjaniku lavastamata näidendite kogus «Rabalinnu hõik» (2003). Nüüd, kaheksa aastat hiljem on sellest tänu Peeter Tammearu ettevõtmisele saanud lavateos. Kas ja kuidas see kõlab?