Laulva revolutsiooni nime autori ja ühe peategelase Heinz Valgu eelmisel aastal ilmunud elulooraamat «Pääsemine helgest tulevikust» on saanud järje. Aga seda mitte järel-, vaid hoopis eelloona. «Pääsemise»-raamatu puhul kirjutasin siinsamas Postimehes, et selle ülesehitus põhineb kolmes ruumis (Eesti Riiklik Kunstiinstituut, loovharitlaste elukeskkond Nõukogude Eestis 1960ndatel–1980ndatel («Pegasuse tall») ja Rahvarinne) toimunu jutustamisel läbi isikliku prisma. Leidsin põhjuse lisada, et «igaüks neist ruumidest tõuseb sümboliseerima mitte ainult Valgu enda eluaega ja põlvkonda, vaid ka erinevaid ajastuid, nende kokkupõrkeid, üleminekuid ja põimumisi». Selle sedastuse kroonisin tähelepanekuga: «Valk ilmub neis ruumides meie ette otsekui igiliikur, energiapomm, süstik.»