Kummutame müüte: tegelikult on aju treenitav ning mehed-naised võimetelt võrdsed

Kuigi geenid mõjutavad vaimseid võimeid, ei ole intelligentsus fikseeritud ja see tähendab, et kõva töö ehk aju treenimisega võib kaugele jõuda. Foto: Marko Saarm / Sakala

• Trennis käimine arendab võimet keskenduda ülesandele ja ignoreerida segavat.
• Meeste ja naiste vaimsed võimed on sarnased, ootused neile aga mitte.
• Intelligentsus pole fikseeritud ehk aju on treenitav sarnaselt lihastele.

Me kõik oleme käinud koolis ja teame seega suurepäraselt, kuidas käib õppimine. Sestap on paslik kummutada kooliaasta alguses mõned haridust puudutavad väärarusaamad, kasutades selleks teadlaste abi.

1. müüt: poistele sobivad reaalalad, tüdrukutele humanitaaria

Kuna teema on kahtlemata erutav, on seda ka palju uuritud. Ja tõepoolest, katsed näitavad, et mehed on naistest osavamad testides, kus tuleb võrrelda kolmedimensioonilisi objekte ja otsustada, kas tegemist on eri nurkade alt pildistatud sama esemega või mitte. Seevastu naised teevad meestele tuule alla sõnu puudutavates ülesannetes, kus tuleb minuti jooksul kirja panna võimalikult palju loomi või hoopis punast värvi asju.

Aga kas sellest erinevusest piisab, et loobuda tüdrukutele matemaatika õpetamisest? Pärast seitset miljonit inimest puudutanud katsete tulemuste läbi vaatamist leidis psühholoog Janet Hyde, et 78 protsendil juhtudest ei olnud eri soost inimeste tulemustel märkimisväärset vahet. Kusjuures testid puudutasid kõike, mis jääb palliviske ja keeleoskuse vahele.

Hyde juhib tähelepanu ka sellele, et USA koolides on loodusteaduste tulemuste erinevus 9–10-aastaste poiste ja tüdrukute puhul vähem kui neli punkti. Ja seda 300-punktisel skaalal! Kokkuvõttes võib öelda, et meeste ja naiste matemaatiline kirjaoskus on vägagi sarnane.

Aga miks on siis 94 protsenti Suurbritannia matemaatikaprofessoritest mehed? Tõenäoliselt on siin põhjuseks asjaolu, et lapsevanemate ootused tüdrukute matemaatikaoskuste suhtes on madalamad. Lisaks näitavad uuringud, et 8–9-aastased tüdrukud kipuvad pidama oma arvutamisoskust tagasihoidlikumaks kui poisid. Ja seda ka siis, kui erinevust edasijõudmises polnud. Mis kõige kurvem, täpselt sama moodi arvasid ka nende tirtsude vanemad.

Aga kuidas siis teha nii, et noored ei rikuks tervet oma elu ära IT asemel pedagoogikat või semiootikat õppides? Vastus on lihtne: tuleb muuta ootusi (tüdrukute) oskustele. Teiseks, kui oskusi napib, tuleb neid treenida. Kui laps matemaatikat ei oska, siis ei maksa teda panna «humanitaarklassi», kus reaalaladele pühendatakse vähem aega, pigem võiks teha hoopis vastupidi.

«Aga mõni laps ju ongi rumalam,» mõtlete te ilmselt. Kui nii, siis on järgmine müüt just teile!

2. müüt: kes lambaks on sündind, see lambaks jääb

Olgu, kui see luulerida tundub siinses kontekstis vulgaarne, siis küsigem parem nii: kas vaimsed võimed on kaasa sündinud või arendatavad? Vastuse leidmiseks on teadlased uurinud kaksikuid: kui keskkonnal poleks mingit mõju ja kogu «au» võtaks endale geenid, peaksid ühesugustes tingimustes kasvanud ja sada protsenti identsed kaksikud saama IQ-testides ja koolis samu tulemusi.

Õnneks päris nii need asjad siiski pole: näiteks matemaatikatunnis mõjutavad geenid lapse edasijõudmist 60–65 protsendi jagu.

Ent samas avastasid Taani teadlased kaksikuid uurides, et geenide roll oli ülesannete lõikes erinev: kõige vähem (34 protsenti) mõjutasid geenid üldise IQ-testi tulemusi, enim (64 protsenti) aga IQ-testi mitteverbaalset intelligentsust mõõtvat osa.

Huvitav on aga see, et kõige suuremat rolli – eri uuringute järgi suisa 65–80 protsenti – mängivad geenid laste lugemisoskuse puhul.

Eelneva põhjal võib seega sedastada, et kuigi geenidel on suur mõju lapse edule koolipingis, võib kõva tööga kaugele jõuda. Aga muidugi tuleb selle käigus olla ettevaatlik, et mitte ülekoormata aju, mille võimsusest me kasutame vaid tühist osa. Või?

3. müüt: me kasutame oma ajust vaid kümmet protsenti

Selle müüdi kohta võiks öelda, et kuna üle maailma usub seda rohkem kui 50 protsenti õpetajatest, siis see peab ju tõele vastama. Pealegi on saladuslike ainete abil oma aju sajaprotsendilisest tööle rakendamisest tehtud viimastel aastatel kaks filmi: «Lucy», mille peaosas on Scarlett Johansson, ja «Limitless» Bradley Cooperiga.

Aga nagu ikka, on elu kinoekraanil nähtust vähem huvitav: tegelikult kasutavad kõik inimesed kogu oma aju kogu aeg. Isegi magades ei lülitu ükski aju osa täielikult välja. Lisaks funktsionaalse magnetresonantstomograafia abil tehtud uuringutele kipub kümne protsendi teooriat kummutama ka loogika. Nimelt: aju moodustab inimese massist ligikaudu kaks protsenti, aga energiatarbest 20 protsenti. Kui me ka päriselt jätaks oma ajust 90 protsenti kasutamata, siis oleks see energiatarvet arvestades üsna halb diil.

Tegelikult on meie aju päris võimekas. See avaldub hästi õppides – meelde jäänud aastaarvud on tegelikult tekitanud neuronite vahele uusi ühendusi ehk sünapseid. Ehk teisisõnu, kui harjutate näiteks žongleerimist, muutub sellega tegelevas aju osas kudede hulk! Ja kui lõpetate pallide loopimise, toimub taandareng ka ajus.

Aju ainus piirang tundubki olevat seotud sellega, kui palju aega viitsime me mingi tegevuse õppimisele kulutada. Ja see omakorda tähendab, et suur osa meist pole oma aju potentsiaali täielikult ära kasutanud.

Muide, kui USA tiinekatele öeldi, et vaimsed võimed on mõjutatavad, said nad matemaatikas märksa paremaid tulemusi kui need, kellele kinnitati vastupidist. Teisisõnu, mingit imetabletti polegi vaja!

5. müüt: inimesed õpivad erinevalt

Õpistiilide teooria pooldajad väidavad, et mõni inimene õpib paremini lugedes või graafikuid vahtides, teisele sobib loenguformaat ja kolmas tahab asju hoopis oma kätega valmis teha. Kui see teooria tõele vastaks, peaks loengupidamist eelistavad õppurid saama eksamiks lugedes valmistudes kehvemaid ja kuulates paremaid tulemusi. Tegelikkuses olid tulemused samad hoolimata lemmikstiilist ja selle kasutamisest eksamiks valmistumisel.

Mida sellest müüdist õppida? Esiteks, viis, kuidas midagi õpetatakse, sõltugu ikka kõnealusest materjalist, mitte sellest, kas auditooriumis on «kuulajad» või «vaatajad». Teiseks, õppimise saab arvuti abil ka päriselt personaalseks teha ja selle hea näide on Eesti keeleõppe idufirma Lingvist. Kolmandaks, kõikvõimalikest kelladest-tuledest-viledest on kõige tähtsam ikkagi vaikus klassiruumis. Neljandaks, öeldes kellelegi, et «Oi, SINA küll niimoodi õpitud ei saa!», torpedeerime tema enesehinnangut, ja kui ta seda uskuma hakkab, siis saab sellest tsitaadist isetäituv ennustus. Ja sellest oleks ju kahju.

6. müüt: arvutimängude mängimine arendab

Et kogu lugu ausalt ära rääkida, tuleb arvutimängud jagada kaheks: haridusliku ja meelelahutusliku sisuga mängudeks. Paraku on spetsiaalseid laste arendamiseks mõeldud mänge uuritud nii vähe, et selle põhjal on raske anda nõuandeid stiilis «seda mängu mängigu kaheaastane iga päev kolm tundi».

Aktsioonmängude kohta on aga rohkem infot. Ühes uuringus mängis noor täiskasvanu kaks kuud järjest iga päev 30 minutit üsna arhailist «Super Mariot». Selle tulemusel tihenes tema aju hallollus selles piirkonnas, mis tegeleb navigeerimise, strateegilise planeerimise ja mäluga.

Kuigi laste kohta on selliseid andmeid vähem, näitavad uuringud, et märulimängude mängimise tulemusel suudavad nad mänguvabalt elanud eakaaslastest paremini jälgida mitut objekti korraga. Lisaks tähelepanule nõuavad mängud kõrgel tasemel silma-käe koordinatsiooni ning tihti tuleb toime tulla nii tegelase kui ka relvasihiku üheaegse liigutamisega. Kuna mäng sunnib aju pidevalt kohanema uute olukordadega, võimaldab see mängijail ka õppimise harjutamist.

Tore on, aga kas pole mitte nii, et vägivaldsed mängud muudavad lapsed vägivaldsemaks? Vastab tõele: pärast vägivaldse mängu mängimist kipuvad mängijad reageerima ootamatustele valjuhäälsemalt, samuti täheldati väiksemat tundlikkust videote suhtes, kus näidati päriselus aset leidnud vägivalda.

Teisalt ei saa jätta mainimata, et vihastest arvutimängudest palju rohkem mõjutavad vägivaldsust mehena sündimine ja kasvamine vaestes oludes.

7. müüt: trenni tegemine aitab õppida

Kuigi suur osa treenimist puudutavatest uuringutest on tehtud näriliste peal, on tulemused igatahes positiivsed – nimelt suutsid hiired pärast jooksurattal treenimist labürindis paremini orienteeruda. Lisaks arenevad hiirte ajus treenimise tagajärjel uued veresooned ja tekib proteiin, mida seostatakse mäluga. Ja täpselt selliseid muudatusi laste peades püüavad esile kutsuda ka koolid!

Inimeste peal tehtud katsetest on selgunud, et trennis käimine arendab võimet keskenduda parasjagu käsil olevale ülesandele ja eirata segavat.

Mis puudutab neid, kes trenni ei tee, siis kehamassindeksi kasvades väheneb edu koolipingis. Seevastu hea aeroobne võimekus (loe: võhm) aitab toime tulla matemaatikatunnis ja ilukirjandust läbi hekseldades.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see müüt osutus järele kontrollimisel tõeks: 4–18-aastaste puhul mõjutab kehaline aktiivsus mälu, arengut, matemaatikat ja verbaalseid oskusi puudutavate testide tulemusi ning IQd.

Müütidest saab täpsemalt lugeda: tinyurl.com/yate5j2w