Hobustega tegelemine õilistab hinge, paraku kaasnevad kauni harrastusega suured kulud.
Tellijale
Kui kallis on hobune?
/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
20. oktoober 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaia Loviisa Kink on käinud viimased 11 aastat peaaegu iga päev hobusetallis ja nüüdseks on see tööhõnguga hobi ka tulemusi andnud. Nimelt mõtiskleb mullune juunioride Eesti meister takistussõidus elukutselise ratsasportlase karjäärist.
Tee eduni on olnud muidugi keeruline: «Alustasin võistlemist ponidel ja peaaegu igal võistlusel kukkusin, sest lastel pole selles vanuses veel kuigi head tasakaalu,» meenutab Kink muiates, ja lisab: «Vahel õnnestus mul takistustest isegi puhtalt üle tulla, aga siis käis maaühendus ära vahetult enne või pärast finišijoont.»
Publiku hulgas istuv ema vaatas seda kõike murelikult pealt, mõeldes, et kui nii edasi läheb, siis ratsasportlast tütrekesest küll ei saa. Aga õnneks olid maandumised pehmed ja tüdruk välgukiirusel tagasi sadulas, aja möödudes paranes ka tasakaalutunnetus. Tänaseks on Kaia Loviisa kodus terve hunnik karikaid ja võidurosette nii palju, et mullu ehtis ta nendega terve jõulupuu.
Lisaks kukkumistele on nüüdseks abituriendiseisuses Kink pidanud hobile lõivu maksma vaba ajaga: «Kohe, kui tunnid läbi, lähen talli, ja tavaliselt veedan seal ka nädalavahetuse, kui just võistlusi ei ole. Iga päev teen ratsastust ehk harjutan hobuse kontrollimise põhitõdesid. Kord-kaks nädalas harjutame Rein Pilli juhendamisel parkuuri läbimist. Muuhulgas treenin selle käigus silmamõõtu, et suudaksin võistluse ajal hinnata, mitu sammu on hobusel takistuseni ja kas peaksin tema sammu pikkust korrigeerima.» Ratsaniku ja hobuse koostöö on tähtis, sest kuigi hobused suudavad ka ise välja mõelda, millal jalad maast lahti ajada, vajavad nad järjestikku asuvate ja üle 120 cm kõrguste takistuste ületamiseks juba inimese abi.
/nginx/o/2017/10/20/7235341t1hd745.jpg)
Kingi hobune, ruun Adorable Chabalito ehk Hurmav Poiss on oma kümne eluaastaga võistlemiseks parimas eas, ent tegemist pole mingi lödipüksiga. «Vahel juhtub, et ta ei taha võistluse ajal platsi peale minna ja siis ta natuke protestib: kõnnib pealtvaatajate nähes kahe esimese või kahe tagumise jala peal. Ega siis muud üle ei jää, kui vastavalt olukorrale haarata kinni kaelast või anda säärt ja oodata, kuni ta rahuneb.»
Mis puudutab hobuhobi rahalist poolt, siis ütleb Kink, et Adorable Chabalito leidmine oli tõeline lotovõit. «Kui pärast ponide klassi hakkasin juunioride klassis võistlemiseks hobust otsima, sain aru, et minimaalne väljaminek on 15 000 eurot. Seda põhjusel, et hobune, kellega kannataks ka rahvusvahelistel võistlustel osaleda, maksab sama palju kui mõni uus auto ehk mitukümmend tuhat eurot.»
Muidugi oleks vale arvata, et hobuse soetamisega kulud lõpevad. Eesti kliimas aasta läbi ratsaspordiga – no nagu ka kõikide muude spordialadega – tegelemiseks on vaja maneeži, rääkimata tavalisest harjutusväljakust. Kuna lihtsama katusealuse rajamine maksab ligikaudu 40 000 eurot ja uhkem maneež üle 100 000, siis on mõistlik hoida oma ratsut kellegi teise tallis, kus vajalik taristu juba olemas. Sellisel juhul tuleb maksta vaid kuutasu, mis Tallinna lähedal asuvates tallides algab 300–400 eurost.
Niisuguse renditava boksi eelis isikliku talli ees on muidugi see, et sõnnikut tuleb visata vähem ja hein saab ise küüni, ilma et oleks vaja osta traktor, niitja, kaarutaja, pallija, käru ning palgata nendega tegelemiseks multifunktsionaalne tallimees-traktorist, et tema haldusala regulaarselt varuosade, vandesõnade, kütte- ja määrdeainetega varustada.
Aga... ega siis suksud kõlba ainult võistlemiseks, neid võib ju ka lihtsalt vaadata. Just sellest põhimõttest lähtub Külliki Alekand, kellele kuuluvas Mokko turismitalus saavad külalised nautida vaadet haljale aasale, kus päikeseloojangu taustal kappab ringi üheksa hobust, lakk tuules lehvimas.
