«Rahvuskonflikt ei kao Eesti poliitikast kuskile, lihtsalt peale Savisaare areenilt lahkumist ei saa paremerakonnad seda enam nii robustses vormis oma valimiskampaanias ära kasutada ja selle toel võita valimisi valimiste järel,» selgitas Saarts.
Ta täpsustas, et küsimused, mis puudutavad Venemaa tänast välispoliitilist käitumist, erinevaid ajalootõlgendusi ja siinse vene vähemuse lõimimist Eestiga jäävad endiselt üles ning neis küsimustes ei hakkagi Eestis lähikümnenditel mingit konsensust olema. «Senikauaks jääb ka nn vene küsimus Eesti poliitika üheks määravaimaks konfliktiks, kuigi jah, tema aktuaalsus ja mobiliseerimisvõime saab olema nüüd Savisaare-järgsel ajastul väiksem kui varem,» sõnas Saarts.
Vene-eesti vastandus töötas
Politoloogi sõnul ei saa väita, nagu poleks vene-eesti vastandus neil valimistel töötanud. «Töötas küll ja ka Reformierakonna kasuks, kuid muutunud olukord ei võimalda enam paremjõududel Keskerakonnast sellist kolli maalida nagu Savisaare ajal,» lisas Saarts.
Sellises olukorras tuleb Reformierakonnal leida ka teisi olulisi konfliktseid teemasid, millega järgmistel valimistel välja tulla, sest ainult «vene küsimusele» rõhudes tuuakse oma tavapärased hääled ära, kuid juurde võita on juba keerulisem.
Saarts on veendunud, et kindlasti ei loobu Reformierakond «vene kaardi» kasutamisest ka edaspidistel valimistel, kuid tõenäoliselt mõistetakse, et Keskerakonnale eduka vastandumise huvides on vaja oma arsenali täiendada.
Olgu võrdluseks toodud, et Reformierakond kasvatas möödunud valimistel Tallinna linnavolikogus kohtade arvu 18le, Savisaareta Keskerakond sai napi enamuse, 40 kohta 79st. 2013. valimised tõid Keskerakonnale aga 46 kohta, Reformierakonnale 9.