Külakiik taskus

Kui kohtinguäpp tundub pealiskaudne, siis ei maksa arvata, et inimese maailmavaade avalduks baaris või ööklubis oluliselt paremini. Foto: Mike Blake, Reuters / Scanpix

Eelajaloolisel ajal kokkusaamiskohana kasutusel olnud külakiik mahub tänapäeval taskusse. Ja kui kümnete potentsiaalsete partneritega korraga kirjavahetuses olemine ei kergita vererõhku, siis väljavalituga näost näkku kohtumine on ikkagi närvesööv. Mis tunne on osaleda sellisel «ülevaatusel» ja miks tunduvad vestluskaaslased väheatraktiivsed?

Kuigi interneti abil suhete otsimine pole uus nähtus ning kohtinguäpp Tinder tähistas hiljuti viiendat sünnipäeva, kipub osa ühiskonnast neid võimalusi endiselt stigmatiseerima. Üks võimalikke põhjuseid peitub mõistagi selles, et kohtinguäppi saab kasutada ka kõigeks muuks peale partneri leidmise, rääkimata kuulujuttudest, kus õnnelikult abielus olevad inimesed teineteist Tinderist avastavad.

Ent mis toimub enne eesmärgini jõudmist ja miks pole Tinder kõigile võlukepike? Kasutajate sõnul on probleemiks pealiskaudsus, sest esimese asjana hinnatakse pildi põhjal välimust. Kui hinnatava esteetilised näitajad jätavad soovida, ei jõuta ka sisemist ilu kirjeldava enesetutvustuse lugemise ega kirjavahetuseni.