Kohus otsustas: koondatud majakavaht peab kodu riigile loovutama

Oksana Sedjuk. Foto: Liis Treimann

Pärnu maakohus otsustas eile anda vaidluses endise majakavahi kodu üle õiguse riigile. See tähendab, et pärast otsuse jõustumist võidakse 30 aastat selles majas elanud naine ühes oma asjadega kodust välja tõsta.

Pooled vaidlesid selle üle, kas Serdjuk kasutab kinnistul asuvaid eluruume üürilepingu alusel, tasuta kasutamise lepingu alusel või valdab kostja eluruume õigusliku aluseta.

Tänavu 13. juulil pöördus Eesti Vabariik veeteede ameti kaudu hagiga Pärnu maakohtusse Ristna tuletorni endise majakavahi Oksana Serdjuki vastu, et viimane vabastaks maja, mille ta kunagi oli koos majakavahi ametga saanud. 

Veeteede amet väitis hagis, et Serdjuk on nende endine töötaja, kellega oli sõlmitud suuline üürilepingu, kuid leping öeldi üles 2010. aasta lõpus. Serdjuk pöördus seepeale üürilepingu pikendamise nõudega Harju maakohtusse ja hiljem Tallinna Ringkonnakohtusse, kus jäeti hagi rahuldamata ning kohtuotsused jõustusid vahetule enne 2011. aasta jõule.

• Loe veel: Koondatud majakavaht võitleb kodu eest

Soovis kasvõi maja osta

2012. ja 2016. aasta vahel pöördus koondatud majakavaht korduvalt pöördunud veeteede ameti poole, sest soovis saada uut üürilepingut või kinnistut ära osta. Veeteede amet aga keeldus, tuues põhjuseks muu hulgas ka selle, et vara kasutada andmise otsustab riigivaraseaduse järgi majandusministeerium. Riik esitas kohtule mullu oktoobris ka nõudekirja, mis tõendab viimasena esitatud nõuet, et kostja vaidlusaluse kinnistu vabastaks.

Veeteede ameti esindajad olid mitmel korral kinnistul käinud ja neil kordadel naist kinnistul ei viibinud. Serdjuk ei vaielnud ka ameti nõudekirjale vastu, mistõttu eeldasid ameti esindajad enda sõnul, et kinnistu on vabastatud. Seetõttu lülitati mullu oktoobris majas välja elekter ja territooriumi autoväravale, hoonele, kuurile ja saunale pandi tabalukud. Veeteede amet leidis, et on andnud koondatud töötajale piisava aja kinnisasja vabastamiseks, samuti on püüdnud leida kinnisasja vabastamiseks kohtuvälist lahendust nelja ja poole aasta jooksul.

Oksana Serdjuk hagi aga ei tunnistanud ning hagiavaldus olevat tulnud talle üllatusena. Ta selgitas, et kasutab elamut oma elukohana juba 1987. aastast alates ning tal puuduvad võimalused välja kolimiseks ja kinnistu vabastamiseks. Serdjuk nõustus, et riik on kinnistu omaniks, kuid ei nõustunud, et eluruum on tema ebaseaduslikus valduses.

Ta väitis, et kasutab eluruumi, kas uue üürilepingulise suhte või alternatiivselt tasuta kasutamise suhte alusel kuna poolte vahel on tehtud suuline kokkulepe 2011. aasta aprillikuu lõpus ja mai alguses nii, et ta võis eluruumi kasutada, kui ta teeb seal parendusi ja tasub kommunaalteenuste eest. Samuti leidis Serdjuk, et amet on ligi kuus aastat aktsepteerinud, et ta kasutab eluruumi oma elukohana ja tasub elektriarveid.

Kohus andis õiguse riigile

Pärnu maakohus asus seisukohale, et Serdjuki ütlused ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad. «Kostja vande all antud seletus ei tõenda, et poolte vahel sõlmiti 2011 aasta aprilli lõpus mai alguses suuline üürileping,» leidis kohus.

Kohus tõi välja, et suulise üürilepingu sõlmisest andis endine majakavaht teada alles septembri lõpus toimunud kohtuistungil. Naise selgituste kohaselt avaldanud ta seda käesolevas menetluses varem, kuna tegemist oli aastatetaguse sündmusega ning selle meenutamine võttis aega.

Kohus leidis, et kui poolte vahel olnuks sõlmitud suuline üürileping kostja poolt väidetud ajal, siis on vähetõenäoline, et kostja ei suutnud seda meenutada alates 2017. aasta suvest, mil talle toimetati kätte hagi materjalid. 

Lisaks ei ole kohtu arvates usutav, et kui naine tõepoolest Toivo Prelaga kokkuleppe sõlmis, et ta seda siis kohtumenetluses ei öelnud. Samuti ei avaldanud kostja uue üürilepingu sõlmimist ringkonnakohtu istungil 2011. aastal.

Algselt avaldas Serdjuk kohtule, et kokkuleppe sõlmis ta Toivo Prelaga pärast varasemate kohtuotsuste jõustumist. Hiljem asus aga seisukohale, et sõlmis kokkuleppe 2011. aasta kevadel. Veeteede amet väitis aga, et Prela ei olnud sel ajal määratud peadirektori ülesannetesse. Seega on kohtu hinnangul Serdjuki enda ütlused vastuolus ning hiljem ta ka loobus septembrikuisel kohtuistungil tuginemast asjaolule, et poolte vahel sõlmiti suuline leping pärast kohtulahendi jõustumist.

Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud poolte vahel kehtiva üürilepingu olemasolu, mis annaks talle õigusliku aluse vallata Ristna tuletorni Ülevaataja katastriüksusel paiknevaid eluruume. Tasuta kasutamise lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe sõlmida tasuta kasutamise leping. Endine majakavaht aga ei toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada poolte tahet sõlmida tasuta kasutamise leping. Seega on välistatud ka tasuta kasutamise leping.

Ühtlasi ei vaidlustanud Oksana Serdjuk vastaspoole väiteid, et maja, milles ta elab, kuulub riigile. Riigivaraseaduse järgi peab kasutusleping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Oksana aga ei ole esitanud tõendeid, mis annaks aluse kaaluda, mis olid erakordsed asjaolud, et veeteede amet oleks andnud kostja kasutada 2011 aastal kohtumenetluse toimumise ja sellele järgnenud ajal Ülevaataja kinnistul paiknevaid eluruume, eirates seeläbi riigivaraseaduse põhimõtteid ja norme.

Seetõttu asuski kohus seisukohale, et naise väited poolte vahel sõlmitud tasuta kasutamise lepingust on tõendamata. Samuti leidis kohus, et kuna ta valdab riigile kuuluvat kinnisasja õigusliku aluseta ning kui ta on tarbinud ruumides teenuseid, siis tulebki just temal tarbitud teenuste eest tasuda.

Tsiviilkohtmenetluse seadustiku järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis menetluskulud Oksana Serdjuki kanda. Menetluskulude kindla summa määrab kohus pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.