Urmas Viilma: riigikiriku puudumisel saab erilise kohtlemise osaliseks hoopis riigisport

EELK peapiiskop Urmas Viilma.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Aeg-ajalt tekib telerist tunde vältavat spordiülekannet märgates tunne, et riigikiriku puudumisel on saanud erilise kohtlemise osaliseks hoopis riigisport, kirjutas Eesti Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma värske Eesti Kiriku juhtkirjas. 

Postimees avaldab peapiiskopi teksti täismahus: 

«Mäletan oma kantsleriameti päevist üht visiiti koos tollase peapiiskopi Andres Põderiga värskelt ametisse asunud kultuuriministri Urve Tiiduse juurde. Peapiiskopil olid kohtumise ajal ees märkmed, kus jutupunktidena kirjas teemad, millest soovisime kõnelda. Pühakodade programmi jätkumise ja Niguliste omandiküsimuse kõrval oli peamiseks külastuse põhjuseks kohe-kohe riigikogus vastu võetav riiklik strateegiadokument «Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020». Meid tegi kiriku esindajatena murelikuks, et tosinaleheküljelises dokumendis, kus muu hulgas olid alalõigud Arhitektuur, Helikunst, Kirjandus ja kirjastamine, Kujutav kunst, Kultuuriline mitmekesisus, Muinsuskaitse ja Rahvakultuur, ei olnud nende teemadega seoses ühelgi korral mainitud kirikuid, pühakodasid ega usulisi ühendusi. Tekkis tunne, et kirikud ja kogudused ei osalegi eesti kultuuri hoidmises ja loomises.

Kui peapiiskop selle kohta küsimuse esitas, vastas kultuuriminister patroneerivalt: «Härra peapiiskop! Kirik ja kristlik pärand on eesti kultuuri olemuslik osa, mistõttu ei vaja see eraldi nimetamist.» Kui Andres Põder küsis, kas see kajastub ka riigieelarvelises panuses usulistele ühendustele, ministrilt konkreetset vastust ei järgnenud. Peapiiskop märkis veel, et strateegiadokumendis puudub kummalisel kombel ka eraldi peatükk spordi kohta, ometi toetab riik sporditegevust väga aktiivselt. Selle peale vastas minister, et spordi jaoks on koostamisel eraldi strateegiadokument «Eesti sport 2030». Nüüdseks on see dokument juba riigikogus vastu võetud ning selle järgi ka toimitakse.

Toonase kohtumise mõjutusel olen hakanud tõmbama paralleele spordi ja kirikliku tegevuse vahele. Minu meelest on inimese suhe nii usu kui spordi praktiseerimisse väga sarnane. Rahvasport ei ole kellelegi kohustuslik. See on vaba valiku küsimus, kas ma lähen metsajooksu tegema või ei lähe. Ometigi on iseenesestmõistetav, et spordile pööratakse tähelepanu igaõhtustes uudistes, spordile kulub suur osa eetriajast nii televisioonis kui raadios, mitmed leheküljed päevalehtede veergudest on samuti täidetud spordiga. Väga palju vahenditest nii riigi kui kohalike omavalitsuste eelarvetest eraldatakse sporditegevusele või spordirajatistele. Ometi on see igale inimesele ühtviisi vaba valiku küsimus, kas teha sporti või mitte, kas osaleda jumalateenistustel või mitte. Mitte keegi ei sunni inimest vaatama jalgpalli või minema seda ise mängima. Nagu ei sunni keegi minema ka kirikusse või palvetama. Ometi on palju neid, kes teevad mõlemat. Minu kirjaread ei olegi selleks, et sporti ja usuelu teineteisele vastandada. Pean ka ise mõõdukat liigutamist oluliseks, sest füüsiline koormus, olgu töötegemise või kehaliste harjutuste kaudu, ei ole ristirahvale kunagi võõras olnud.

Siiski on oluline teada, et isegi Eesti Vabariigi põhiseaduses pööratakse usuvabadusele, usule ja kirikule enam tähelepanu kui spordile või sportimise vabadusele. Tegelikult ei ole riigi alusdokumendis sporti või isegi tervislikke eluviise mitte kordagi nimetatud. Tervist on nimetatud pisut alla kümne korra ja kõikidel juhtudel inimeste tervise kaitsmise ehk turvatunde kontekstis. Sport ja tervise kaitse, eriti tippsport ja tervise kaitse, ei pea aga olema tingimata omavahel seotud. Hea tervisega elab kõrge eani suur osa elanikkonnast, vaatamata sellele et paljud neist ei tegele spordiga vähimalgi määral.

Aeg-ajalt tekib telerist tunde vältavat spordiülekannet märgates tunne, et riigikiriku puudumisel on saanud erilise kohtlemise osaliseks hoopis riigisport. Ometi ei ole tegemist millegi sellisega, millega iga kodanik peab seotud olema või mille eest riik rahva või riigi säilimise huvides lausa põhiseaduse alusel peab hea seisma. Ometi on sport saanud eristaatuse mitte kultuuripoliitika ühe komponendina, vaid lausa eraldi poliitika kaudu.

Kirikud ja usulised ühendused on vähemalt meie endi arvates kultuurikomponendid ning väärivad esile tõstmist, märkamist ja tunnustamist eesti kultuuripoliitika osana. Suhtumine «Teie olge omaette, aga meie teeme siin eesti kultuuri!» ei ole midagi sellist, millega me kristlastena peame leppima. Eks kõik võitlevad enda koha eest siin päikese all ja meil kristlastena ei ole mitte ainult õigus koos sportlastega oma koha eest võidelda, vaid kohustus seda teha, sest Jeesus käskis minna maailma evangeeliumi kuulutama – ja seda me peamegi tegema. Sportliku entusiasmiga!»

Loe ka neid

Tagasi üles