EV100
Palju õnne, Eesti!
Kõik sündmused EV100 äpist. Laadi alla!
Telia

Raudsaar: munitsipaalmeedia solgib reklaamiturgu ning eksitab valijaid, kiites vaid võimulolijaid

  • Munitsipaalmeedia-küsimus on päevakorras olnud kümmekond aastat
  • Probleeme on munitsipaallehtedega üle terve Eesti

EALLi tegevdirektor Mart Raudsaar.

FOTO: Sander Ilvest

Tasakaalustatuma ja objektiivsema munitsipaalmeedia teema on kõneaineks olnud kümmekond aastat. Suurimaks probleemiks on valijate eksitamine ning ebaaus konkurents reklaamiturul. 

«​Kui kohtusin augustis Kopenhaagenis Põhjamaade kirjastajate ja väljaandjatega, siis nad oli šokeeritud Eestis kujunevast munitsipaalmeedia süsteemist, mis on aafrikalik,» ilmestab munitsipaalmeediaga seotud probleemi Eestis Ajalehtede Liidu (EALL) tegevdirektor Mart Raudsaar. 

Ta meenutab, kuidas 2004. aasta paiku oli riigikogus menetluses munitsipaalmeedia levikut piirav eelnõu, mis jäi sahtlisse peale toonast Tallinna linnavõimu vahetumist. «See probleem pole vahepealse aja jooksul leevenenud, vaid on muutunud hullemaks: maksumaksja raha eest tehakse ajupesu sellele samale maksumaksjale.»

«Küsimus ei ole ainult Tallinna Televisioonis või ajalehes Pealinn, nagu seda mõnikord soovitakse näidata, vaid probleeme on munitsipaallehtedega üle terve Eesti.»

2014. aasta veebruaris arutasid munitsipaalmeedia-küsimust Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) palvel ühiskoosolekul riigikogu põhiseaduskomisjon, kultuurikomisjon ja korruptsioonivastane erikomisjon. EALLi häiris, et maksumaksja rahaga tehakse ajakirjanduse kõrvale teist ajakirjandust, mis pole pealegi poliitiliselt tasakaalustatud.

Toona kirjutas Raudsaar riigikogu juhatusele: «Eesti väiksusest tulenevalt näeme tendentsi, kus munitsipaalmeedia omandab maksumaksja raha toel konkurentsis eelisseisundi. Meie jaoks pole tegemist niivõrd Tallinna probleemiga (ehkki Tallinna kontekstis on probleemist avalikult kõige rohkem räägitud), vaid tendents puudutab eeskätt Eesti maakondi ja maakonnalehtede konkurentsisituatsiooni.»

«Mitte väga kauges tulevikus võib juhtuda, et Eestis lõpetavad ilmumise kaks-kolm maakonnalehte, kuna nad ei suuda konkureerida tasuta või väga soodsalt levivate ajalehelaadsete väljaannetega, mis saavad kas otseselt või kaudselt toetust kohaliku omavalitsuse eelarvest.»

Raudsaar meenutab, kuidas parlamendis veeretati seda küsimust nagu «kuuma kartulit peost pihku». «Põhimõtteliselt lõppes koosolek osapoolte ärakuulamisega ning soovitusega EALLile pöörduda konkurentsiameti poole,» lisab ta.  

Munitsipaallehed solgivad reklaamiturgu 

Raudsaar toob välja kaks peamist probleemkohta: munitsipaalmeedia solgib reklaamiturgu ning eksitab valijaid, kiites vaid võimulolijaid. Näitena toob ta Raplamaa munitsipaallehed, mis avaliku informatsiooni alusel sad 2013. aastal ilmumiseks toetusi üle 130 000 euro, kuid samal ajal avaldasid reklaame, mille maksumus oli kohati alla turuhinna. Õiguskantsler soovitas maakonnalehtedel, kes tunnevad, et nende õigusi on rikutud, kohtusse pöörduda. 

Raudsaare hinnangul on munitsipaalmeedia eksisteerimisel praegusel kujul tegemist põhiseaduse riivega – omavalitsused sekkuvad maksumaksja raha toel kommertsalustel väljaantavate ajakirjanduskanalite ärisse, mis võib omavalitsuste suurenedes viia maakonnalehed pankrotti. 

Mis on aga viimasel ajal munitsipaalmeedia teema taas päevakorda toonud? «Teema on muutunud olulisemaks seoses Keskerakonna ainuvõimu (Roheliste kaasamine on poliittehnoloogia, sest neil pole volikogus ühtegi mandaati) kinnistumisega Tallinnas munitsipaalmeedia toel ning seoses haldusreformiga, mis on loonud suuremad omavalitsused, millel on võimsamad munitsipaalväljaanded. Nende peksu on siin-seal Eestis tunda saanud juba erinevad erakonnad.»

Riigikontroll on vaatluse alla võtnud munitsipaalmeedia korruptiivse kasutamise juhtumist 2017. aasta omavalitsuste kampaania käigus ning vastava auditi tulemused avalikustatakse hiljemalt sügisel. «See peaks esimest korda andma ka ülevaate, milline rahasumma maksumaksja raha Eestis kokku munitsipaalmeediasse läheb.»

Riigikogus küpseb idee muuta linnameedia tasakaalukamaks

Munitsipaalmeedia peaks olema riigil adekvaatselt reguleeritud, leidis mõni nädal tagasi teemat kommenteerinud vabaerakondlane Andres Herkel. Reformierakondlane Eerik-Niiles Kross ütles aga, et kaalutakse seadusemuudatust, mis kohustaks avalikest vahenditest riigi või kohaliku omavalitsuse ostetud saadetele kohaldama avalik-õiguslikus meedias kehtiva tasakaalustatuse nõude. Sotsiaaldemokraat Rainer Vakra märkis, et sarnaselt ERRiga võiks ka munitsipaalmeedia puhul toimida sarnane süsteem objektiivsuse kontrollimisel. 

Meediat käsitleva seadusloomega tegeleva kultuurikomisjoni esimees, Keskerakonna liige Aadu Must ei soovinud sel nädalal teemat sisuliselt kommenteerida, kuid nentis, et teema on oluline. «Nende teemadega me kindlasti hakkame tegelema.»

Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees, reformierakondlane Laine Randjärv leiab, et avalikest vahenditest rahastatud meedia loomisel – tulgu see raha kohaliku omavalitsuse või riigi eelarvest – peaks lähtuma avalik-õigusliku meedia seaduse reeglitest.

Märksõnadeks on avalik huvi, tasakaalustatus, sõltumatus, kontrollitus: «Peaks olema elementaarne, et kui avaliku raha eest ostetakse meediast sisu, ei tohiks see sisu esindada era- või erakondlikke huve,» lisab Randjärv. 

Loomulikult on normaalne, isegi vajalik, et nii poliitikud kui ka poliitilised organisatsioonid esinevad avalik-õiguslikus meedias ja väljendavad seal oma seisukohti, kui see on tehtud debattide või intervjuude vormis ning et eri maailmavaadete esindajad saavad enese väljendamiseks võrdsed võimalused. 

«Küll on aga täiesti lubamatu kasutada maksumaksja raha poliitilise valimisreklaami tegemiseks, seda eriti veel vaba meedia sildi taha peituda üritades,» märgib ta kokkuvõtteks. 

ERRiga sarnased reeglid ei pruugi toimida 

Kultuurikomisjoni liige, sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof leiab, et munitsipaalmeedia tasakaalustatusega on Eestis suuri probleeme ning jutt ei käi ainult Tallinnast. «Võimulolijatel, sealhulgas neil, kes on sõnades kõige suuremad demokraadid ja liberaalid, tekib ikka kiusatus panna kas valla- või linnalehte aukohale nii enda foto kui ka juhtkiri ja tõrjuda tagaplaanile opositsioonipoliitikuid. Teisisõnu tehakse nii maksumaksja raha eest endale propagandat.»

«Möönan aga, et munitsipaalmeediat puudutavate seadusesätete väljatöötamine ja hea lahenduse leidmine võib osutada keeruliseks ülesandeks. ERRiga sarnased reeglid ei pruugi siin toimida,» leiab Pikhof. 

Ajalehtede liidu tegevdirektor Mart Raudsaar leiab, et ringhäälingut ei saa automaatselt võrrelda munitsipaalmeediaga. «Ma ei kujuta ette, et kogu munitsipaalmeedia muutuks avalik-õiguslikuks rahvusringhäälingu tähenduses. Samas võiks õppida seda, et kui maksumaksjate raha kasutatakse, peab selle kasutamisele järgnema seadusandja poolt kehtestatud korras avalikkuse kontroll. Siin ei saa lootma jääda hobiuurijate tegevuse tulemuslikkusele,» arvab Raudsaar. 

Lahendus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses?

Raudsaare arvates võiks munitsipaalmeedia rahastamist ja selle olemust reguleerida kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses. «Tuleks selgelt välja öelda, et:

(1) omavalitsuste ülesanne ei ole teha ajakirjandust,

(2) munitsipaalmeedia ei avalda kommertsreklaami,

(3) tegemist on infolehtedega, mille ülesanne on anda valijatele aru kohaliku võimu tegevusest,

(4) infoleht peab olema tasakaalustatud, st seal peab olema sõnaõigus ka opositsioonil.»

Raudsaare hinnangul ei peaks omavalitsus üldse tegelema ajakirjanduse tegemisega, vaid ta saab vajadusel konkursi alusel osta ruumi oma rubriigiks Eesti ajakirjandusväljaannetes. «Lõppkokkuvõttes tuleb see maksumaksjale odavam,» lisab Raudsaar. 

Kaasus, mis võib mõjutada ka Eestit 

5. oktoobril 2017 jõudis Euroopa Inimõiguste Kohtusse Läti kohaliku ajalehe Bauskas Dzīve hagi Läti riigi vastu. Kohtuasja algatas leht põhjusel, et Läti omavalitsused annavad välja ajalehti, mis imiteerivad sõltumatut ajakirjandust.

«Pole välistatud, et vastaval kohtulahendil, kui ta peaks kunagi tulema, on mõju ka Eestile. Ja pole saladus, et tasuta valla- või linnalehtede tõttu kannatavad meie maakonnalehed, kaotades nii lugejaid kui reklaamiraha,» selgitab Heljo Pikhof.

Läti kohalik ajaleht Bauskas Dzīve kaebas Läti piirkonna Iecava kohtusse, et see peataks oma enda ajalehe väljaandmist ja lõpetaks linnavalitsuse poolt rahastatavate reklaamide avaldamise. Lisaks nõudis kohalik leht kahjude kompenseerimist. 

Kaebusest selgub, et kuigi linnaleht Iecavas Zinas sarnaneb stiili poolest sõltumatu ajalehega, siis sisu poolest on see täielikult allutatud Iecava piirkonna kohalikule volikogule, seda rahastatakse linna eelarvest ning see annab linnavolikogule ebaõiglase eelise reklaamide edastamisel. 

Tagasi üles