Alla kümneaastasega suguühtesse astunud mehe teod aegusid riigikohtu hinnangul

Riigikohus.

FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht

Riigikohtus langetas täna otsuse, millega mõistis nelja lapse suhtes toimepandud seksuaalkuritegudes süüdistatud mehe valdavas osas tegudes õigeks, karistuse määramiseks saatis kolleegium asja tagasi maakohtusse.

Süüaluse Peep N. esimesed väidetavad teod puudutasid alla kümneaastast last (kohtuotsuses tähistatud initsiaaliga A – toim). Süüdistuse järgi astus ta aastate 2001–2005 vahel kahel korral oraalsesse suguühendusse alla kümneaastase lapsega.

Samal ajal kaasas ta lapse korduvalt ja järjepidevalt – sagedusega vähemalt kord nädalas – sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ehk katsus vahetult ja läbi riiete lapse suguorganit, samal ajal rahuldas ennast. Ka rahuldas süüdistatav ennast lapse nähes. Väidetavalt tegi mees seda veel hiljemgi kuni aastani 2008, mil laps oli noorem kui 14.

Aastaid hiljem pani mees süüdistuse järgi toime teod veel kolme lapse – B, C ja D – vastu. 2015. aasta sügisel pani ta käe seitsmeaastase C pükstesse ja katsus tema suguorganit. Kuni järgmise aasta sügiseni tegi ta korduvalt sama asja viieaastase B suhtes.

Samal perioodil rahuldas ta end B ja C nähes. Ta tegi lastele ettepaneku urineerida tema juuresolekul pudelisse ja abistas lapsi selle tegevuse juures ning urineeris laste nähes ise pudelisse.

2015. aastal kaubanduskeskuses viibides silitas ja katsus ta korduvalt kümneaastase D erinevaid kehapiirkondi, tekitades lapses ebamugavust, ning tegi lapsele erinevaid kingitusi veebikeskkonnas, saatis talle ka sõnumeid.

Kohtute arutelu käis selle üle, kas Peebu teod üle kümne aasta tagasi olid aegunud või mitte. Ringkonnakohus leidis, et mitte, tuues välja, et süüteo aegumist reguleeriv säte jõustus karistusseadustikus 2007, mil mehe teod ei olnud aegunud.

Karistusseadustiku (KarS) § 81.  Süüteo aegumine

 (1) Kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud:

 1) kümme aastat esimese astme kuriteo korral;

 2) viis aastat teise astme kuriteo korral.

Riigikohus leidis aga vastupidist: kuriteod on aegunud.

Toona alla kümneaastase lapse vägistamise osas on prokuratuur ja kohus kirjeldanud teo toimepanemise ajana vahemiku 2001. aasta kuni 11. september 2005.

«Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema määratud päeva täpsusega, kuid olukorras, kus mingil konkreetsel ajal süüdistuses määratud vahemikus võib tegu olla aegunud, tuleb selle toimepanemise ajavahemik tuvastada tõsikindlalt sellel ajal, mil aegumine oli välistatud.

Kuna praegusel ajal ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, et teod pandi toime pärast 3. novembrit 2002, tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja lugeda kuritegu aegunuks,» seisab kohtuotsuses.

Vale paragrahvi järgi

Riigikohus märgib ka, et Peebule etteheidetav tegu ei olnud kuni 1. septembrini 2002 kehtinud kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritav mitte paragrahvi 115 (vägistamine) järgi, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus, vaid paragrahv 115'1 (sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil) järgi. Karistusena sellise teo eest ette nähti vabadusekaotus kahest kuni kuue aastani, mistõttu tegemist oli teise astme kuriteoga, mis aegub viie aasta jooksul.

Väikelaste B ja C suhtes leidis maakohus, et mehe teod, mis seisnesid nende suguorganite puudutamises, lähevad vägistamise paragrahvi alla. Samas käsitleti tõendeid analüüsides neid hoopis lapseealise seksuaalse ahvatlemisena, mis käib teise paragrahvi alla.

Täpsemalt on kohtuotsuses leitav järgnev arutluskäik: «Nendes kuriteoepisoodides tunnistab Peep N. sisuliselt oma süüd kogu süüdistuse mahus. Nii nähtub alaealiste kannatanute C ja B ütlustest, et mees on kutsunud neid oma autosse, et B on istunud mehe süles ja et mees hoiab ümbert kinni. Vahel paneb käe pükstesse ja näpib poisi noksi. /…/ Kohtu hinnangul kõiki neis episoodis kogutud tõendeid kogumis hinnates on tuvastatud, et Peep N. on toime pannud karistusseadustiku paragrahvi 179 (lapseelaise seksuaalne ahvatlemine) lg 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo.»

Seega mõistis maakohus mehe nende tegude eest süüdi vale paragrahvi alusel. Ringkonnakohus ei pööranud aga rikkumisele tähelepanu ega kõrvaldanud seda, rikkudes kriminaalmenetlusseadustikku.

«See puudus toob vältimatuna kaasa kohtuotsuste tühistamise C ja B suhtes toimepandud vägistamistegudes,» seisab riigikohtu lahendis.

Siiski leidis riigikohus, et aegunud ei ole Peebu teod esimese lapse suhtes, mis pandi toime 12. septembrist 2005 kuni 2008. aasta sügiseni. 

«Samas ei ole kolleegiumi hinnangul aegunud P.N. tegu, mis vastab KarS paragrahvi 146 (kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni paragrahvi 145 lg 2) tunnustele, see on sugulise kire rahuldamine noorema kui neljateistaastase isikuga, kui ei esine vägistamise tunnuseid,» seisis riigikohtu otsuses.

Riigikohtu kolleegium jättis maa- ja ringkonnakohtu otsuse selles osas muutmata, kuid saatis kriminaalasja tagasi maakohtu teisele koosseisule karistuse määramiseks. Ringkonnakohus oli mehele mõistnud kuue aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistuse.

Loe ka neid

Tagasi üles