Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/01/19/13583647t1hf5ba.jpg)
/nginx/o/2018/02/12/7571957t1h5776.jpg)
Luminor Pensions Estonia toob lugejateni artiklisarja, milles Kristjan Port arutleb sügavuti mõistete tulevik ja pension muutumisele ajas ja sellega kaasnevatele arengutele meid ümbritsevas.
Küsimus on, kas tehnoloogiat juhib inimene või tehnoloogia juhib inimest? Senine leiutamine kõneleb inimese kasuks. Ta paistab tehnoloogia suhtes jumalikuna. Tahab, siis loob midagi. Ei taha, siis jätab tegemata. Aga järsku on kõik vastupidi?
Sedapidi mõtlemisele leiab vihje Ridley Scott’i vändatud filmist „Tulnukas“ (Alien). Sisu pikemalt ümber jutustamata osutub inimene selles abinõuks, mida võõras vägi vajab oma levikuks. Unustades korraks filmistseeni kehast välja roniva limase koletisega, võiks küsida, kust kohast pärineb näiteks raadio? Õpikutes on kirjas, et inimene leiutas. Ta ju ei leiutanud elektromagnetlaineid ega vaske ega muud raadio toimimiseks ja valmistamiseks vajaminevat! Need olid looduses olemas koos kõigi põhimõtetega, millega töötava raadio puhul peab arvestama. Edukat leidurit iseloomustab katsetamiste käigus hea tähelepanuvõime, ehk oskus lugeda looduse suuniseid, kuidas asjad töötavad ja mismoodi neid saab kokku panna. Õigemini – kuidas peab kokku panema, sest loodusseadustest kui juhistest ei saa kõrvale kalduda. Edasi kulgeb kõik nähtamatu käe juhituna nagu programm. Vastavalt saadavatele ainetele ja looduses kehtivatele seaduspärasustele saab valmistada raadio, auto, lennuki, transistori, arvuti, interneti jne. Inimene pole selles juht, vaid teostaja. Selline teatud võimete ja omadustega keha, kes oskab lugeda maailma toimimise juhiseid ja saab tehnoloogia sünnitamisega hakkama. Inimesele endale jääb võimalus sündinud tehnoloogia üle kas rõõmustada või kurvastada. Aga mitte otsustada.
Inimene kui leiutaja
Taoline mõttekäik tundub raskena. Eelistame enesekeskset nägemust inimesest kui leiutajast ja seega juhist ning valitsejast. Märkamata, kuidas seegi maailmavaade teenib just tehnoloogia kestvat sünnitamist, mitte maailmavalitsemist. Eeldaks ju maailma valitsemine selle eesmärkide mõistmist ja võimet soovi korral asjade seisu muutmiseks. Aga see võiks meid õhutada ettemääratud saatusele vastu tegutsema. Sarnaselt olukorraga, kuhu sattus filmikeskses rollis ohvitser Ellen Ripley, kui püüdis end hävitada mõistes, et tema ise ongi oma kehaga inimkonnale ohtliku alge kandja.
Maailmas leidub mõtlejaid, kes näevad tehnoloogiat iseseiseva nähtusena, millegi viiruse sarnasena, mis kannab edasi loomise informatsiooni ja vajab maailma ilmumiseks elusat inimest. Vahest aitab selline vaatenurk paremini mõista, miks oleme üllatunud, kui mõni aeg pärast järjekordse leiutise kasutuselevõtmist korraldab viimane meie elu ümber moel, millega polnud keegi arvestanud. Ega seda soovinud.
Olgu näideteks külmik ja pesumasin. Sajand tagasi kulus kodutöödele nädalas umbes 58 tundi. Siia kuulusid toidutegemine, rõivaste valmistamine, parandamine ning pesemine, kodu heakord jne. Kodutöid kogunes tundides rohkem, kui täna on palgatööks ettenähtud. Selline asjade seis määras tööjaotuse ja ema- ning isarolli, unustamata laste kohustusi. Emadele jäi vastutus koduse heaolu eest, kaasates selleks lapstööjõudu nii palju kui võimalik. Kaks kolmandikku abielunaistest olid kodused. Täna on seis täpselt vastupidine – kaks kolmandikku käib tööl. Mis juhtus? Ja kas seda oodatigi?
Külmik võimaldas vähendada ajakulu hapendamistele, soolamistele, moosikeetmistele ja muule toiduvalmistamise ja säilitamisega seotule. Lahendades toidusäilitamise ülesannet ei nähtud ette, kuidas tänu sellele siirdus osa kodusest vaaritamisest vabrikutesse, stimuleerides hüppeliselt toidutehnoloogiate arengut. Vabrikust jõudis jahutatud valmistoodang poelettide kaudu kodudesse. Lisades siia masinaga pesupesemiselt kokku hoitud aja, vähenes mõnekümne aastaga kodutööde aeg poole võrra ja tänaseks on see veel korra poolitunud, küsides endale nädalast umbes 14 tundi. Pole siis ime, et naised läksid palgatööle, kasvatades uusi masinaid loovate tehnoloogide arvu. Samal ajal vähenes märgatavalt laste arv, suurenes üksikvanematega perede osakaal ja palga võrdõiguslikkuse teema aktuaalsus vihjab, et sündinud sotsiaalseid muutuseid pole endiselt veel omaks võetud.
Kui keegi oleks külmiku või pesumasinnaga pannud kaasa hoiatuse sellistest sotsiaalsetest muutumisest, oleks need tõenäoliselt ära keelatud. Mitte sellepärast, et tänastel naistel läheb hästi ja seda ei tohiks lubada, vaid sellepärast, et toonases vaates oleks see tundunud halva tulevikuna. Mida see natuke võib-olla ongi, arvestades iibe langust allapoole rahvastiku taastootmispiiri. Paistab, et heaolu ei talu lapsi. Sedavõrd julm ja inimesega mitte arvestav võib olla ainult masinate väärtustega ühilduv maailm. Pole siis ime, kust pärineb tehnoloogiliselt arenenud riikide kasvav valu ajada inimesi töölt koju lapsi looma.
Nii võibki mõelda, et külmik ja pesumasin pigem juhtusid meiega. Sarnaselt eksperimendiga, milles laps avastab üksi olles laualt tikud. Alguses on põnev, tekib palju valgust ja sooja, lõpuks juhtub midagi, millega ta ei arvestanud. Tikud ei ole süüdi. Probleem on võimaluses ja sellesse peidetud paratamatus programmis, et varem või hiljem varjatud potentsiaal realiseerub. Lastele on tikkudega mängimine keelatud. Täiskasvanutele on tehnoloogiliste võimaluste avastamine missioon.
Isejuhtivuse võlud
Võtame teise näite. Kas autos saab magada? Aga kas hotelliga saab sõita? Kes poleks autos või bussis maganud! Kuid mitte keegi pole hotelliga sõitnud. Näiliselt kahe omaette elu elanud ja isegi teineteist täiendanud valdkonna teed on ristumas sarnaselt Titanicu ja jäämäe kohtumisega. Protsessi käivitamiseks piisab tehnikast, mis asendab autojuhi masinaga.
Isejuhtivas sõidukis võib inimene reisi ajal näiteks puhata. Loomulikum puhkuseaeg on öösel. Las auto sõidutab sinna, kuhu vaja, hommikul ärgates oled kohal ja jätkad inimese tööd. Alati ei peagi tööd tegema. Nii võiks näiteks reisida. Hotelli asemel ööbida mugavas transpordivahendis. See on kõigile kasulikum. Inimesed on päeval kõige tulemuslikumad. Autod seisavad 95% ajast ning kaotavad väärtust, eriti öösel. Isejuhtivate sõidukite puhul saaks need panna tulu teenima ajal, kui inimene peab puhkama. Tõhususe kasv langetaks kasutuse hinda ja kasvataks teenuse populaarsust. Täna vurab maailma teedel ca 1,3 miljardit sõidukit. Uue põlvkonna sõidukite tõhusust arvestades hinnatakse, et sama tööga saaks hakkama umbes 100 miljonit pidevas töörüpes isejuhtivat autot. Umbes sama palju toodetakse igal aastal uusi sõidukeid. See tähendab, et uuenduse teostuseks piisakski umbes ühest aastast.
/nginx/o/2018/02/12/7571991t1h758a.jpg)
Ratastel kontor võ liikuv kodu
Paraku tähendab see autotööstusele koos paljude seotud tegevusharudega kasvavat ostmata autode kahjumit. Oodatava kriisi tagajärgede minimeerimiseks peab tegutsema jõuliselt ja kartmatult. Siin tuleb taaskord esile nähtamatu jõud, mis sunnib leiutama uut tehnoloogiat. Selle spekulatiivse loo jätkamiseks võiks see olla seotud ratastel tubadega, millest mõned on hotelli moodi, teised võib teha töise kontori mallide järgi, miks mitte mõtelda liikuva kodu versioonile jne. Siis saab aastaaegu või mida iganes arvestades liikuda kogu elamisega heaolu ja väiksema energiakulu poole.
Sihtmärgiks ei pea tingimata olema linn, ega populaarne puhkuse kuurort. Toredaid kohti võib tärgata suvalises geograafilises punktis, kuhu kogunevad liikuvad elanikud ja nendega kaasa veerenud teenused. Peamine eeldus on piisava taristu kiire loomine. Sündida võib detsentraliseeritud elamisvorm, milles vundamendiga maasse ankurdatud hoonete pidajate elu ja äri tabab kriis. Nagu öeldud, on tegemist spekulatsiooniga. Aga see just ongi siin oluline – me ei tea, mida leiutamise tulemusel tegelikult põhjustame. Ainukese kindla nähtusena sünnitame juurde uut tehnoloogiat. Ja hetkel paistab, et heaolu kasvuga sünnib üha vähem uusi inimesi.
/nginx/o/2018/02/12/7571993t1h45d1.jpg)
Inimene ei juhi enam ammu tehnoloogiat
Autoroolist inimese kaotamiseks piisab mõnest tehnilisest uuendusest andmeside ja sensorite näol. Kas suudame kirjutada juhendisse hoiatuse, et nende kasutamise tulemusel kaob elamise viis, mida täna peame normaalseks? Tõenäoliselt me ei suuda seda teha. Sest inimene ei juhi tehnoloogiat, vaid vastupidi, üha enam paistab, et tehnoloogia juhib inimesi ennast, utsitades looma üha uuemaid vigureid. Vastuseis on lootusetu. Tehniliste vahendite kasvav vajadus ei tulene enam ammu inimese tarvidustest, vaid neid tingivad sündinud riistapuude nõudmised.
Mida järeldada meie pähe tunginud kavast arendada tehisintellekti, ehk tehnoloogiat mis sünnitaks iseseisvalt uut tehnoloogiat, elimineerides edaspidisest arengutsüklist inimese vajaduse? Kas kellelgi on parem idee? Vähemalt siis saame hüüda kuulsa lause – „Emme, vaata ma sõidan ilma käteta!“ Tulevikku sõidutaval autol pole vist rooli olnudki.
Haikala on elanud viimased 420 miljonit aastat enam vähem ühte ja sama elu. Meiega juhtus mõne miljoni aastaga pööraselt enam. Järelikult peame olema muutustega harjunud. Ometi eksime tänaseni, pidades hea saabumist reaalsest jõudsamaks ning kehvemaga kohtumist tegelikust erandlikumaks. Vastuolu lahenduseks kasutatakse raha. Loodetavasti oskate sellega arvestada. Raha paistab olevat väheseid asju, mida hea tahte puhul suudame ja abi küsides oskame planeerida. Elu muude tahkude juhtimiskatsed paistavad päädivad keerukuse suurenemises, see tähendab vankri lükkamises, mitte selle juhtimises.