Daniele Monticelli: Muutuste ootel

Daniele Monticelli Foto: Pm

TLÜ õppejõud semiootikadoktor Daniele Monticelli kirjutab, et Bushi poliitika läbikukkumine on ka põhjus, miks Obama need valimised ilmselt võidab.

USA presidendivalimised pole juba tükk aega olnud ühe riigi siseasi, vaid globaalne vaatemäng, millele elatakse suurte ootustega kaasa igas maailma nurgas.

Seekord on aga ülemaailmne tähelepanu sellele sündmusele jõudnud enneolematu haripunktini, kuna valimised langevad kokku tundega, et üks ajastu on lõppemas, ja nagu ikka otsitakse uusi suunanäitajaid Ameerika Ühendriikides tehtavatest valikutest.

See on põhjus, miks nõustun ainult osaliselt Noam Chomsky väitega, et USA valimiste tulemused on ebaolulised, kuna erinevused kahe kandidaadi vahel on väga väikesed ning «USAs on si­su­li­selt ühe­par­teisüsteem ja va­lit­sev par­tei on äri­par­tei» (vt EPL 15.10.2008).

Chomskyl on ilmselt õigus selles, mis puudutab võimu reaalseid toimemehhanisme ja sotsiaalsete jõudude vahekordi; vaevalt et John McCain ja Barack Obama suudavad (või soovivad) siin midagi olulist muuta. Nende ettepanekutes pole tõesti märgata katset kujutada ette n-ö elu pärast kapitalismi.

Hoopis teisiti on lugu sellega, mida võiks nimetada valimiste «sümboolseks väärtuseks» ja mis langeb kokku ülalmainitud ootustega. Siin muutub erinevus McCaini ja Obama vahel märgatavaks või nii seda tajutakse. Aga kui on tegu sümbolitega, ongi asjad just nii, nagu tajutakse.

Valimiskampaania jooksul kujunes asümmeetriline olukord, kus üks kandidaat (Obama) sai tugeva sümboolse investeeringu, sellal kui teine (McCain) üha enam varju jäi.

Obama sümboolse laengu vastandpooluseks pole tegelikult kunagi olnud McCain, vaid pigem George W. Bush ja maailmavaade, millest USA administratsioon 21. sajandi hakul juhindus. Obama fenomen tuleb seega paigutada taustale, mida võiks sümboolselt nimetada illusioonide kadumiseks ja mis reaalselt tähendab Bushi (ja USA neokonservativismi ideoloogide) poliitika täielikku läbikukkumist nii sise- kui ka välisrindel.

See on põhjus, miks Obama ilmselt võidab need valimised: ta esindab inimeste silmis muutuse võimalikkust, sellal kui McCaini suhtumine Bushi ajastusse on palju ambivalentsem.

Koos Chomskyga võib muidugi väita, et tegemist on suure pettemänguga, samas on sümboolne sfäär meie maailmas sageli otsustavam kui reaalsus ise. Tulen selle juurde tagasi artikli lõpus, praegu keskendun küsimustele, kas Obama võiduga võib kaasneda paradigma muutus ja milles see võiks seisneda.

Bushi ajastul jõudis kulminatsiooni (anglo)ameerika (neo)-konservativismi majanduslik-ühiskondlik doktriin, mille alused pandi paika juba 1980. aastatel Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri valitsemisajal.

Eesti terminites «üliõhukese riigi» kontseptsiooni rakendamine, mille alustalaks on võimalikult madalam ja võimalikult «lamedam» tulumaks (flat tax), on Bushi administratsiooni aja rasketes majanduslikes tingimustes suurendanud sotsiaalset kihistumist ja märgatavalt halvendanud alafinantseeritud infrastruktuuri (koolide, haiglate, lennujaamade, sildade jne) olukorda. See, mis juhtus New Orleansis orkaani Katrina ajal, on Ameerikale ja muule maailmale šokeerivalt näidanud, millised võivad olla sellise poliitika tagajärjed.

Majandussfääris on Bushi ajastu kõige iseloomulikumaks märksõnaks idee, et riik ei tohi ei ettekirjutuste ega liigse järelevalvega sekkuda turu loomulikku toimimisse. Just nimelt see võimaldas Bushi administratsioonil rahuldada suhteliselt vabalt majanduslike lobide soove.

Majandusvaatlejad on ühel nõul, et USAs alanud ja üleilmseks muutunud finantskriisi peamine põhjus on just dereguleerimine: võimu poolt soositud väheste metsik rikastumine lõppes katastroofiga, mille tagajärjed tuleb kõigil kinni maksta.

Obama lubab pööret «paksema riigi» ja turu suurema reguleerimise poole. Ta toetab astmelisemat tulumaksu ehk maksude tõstmist rikkamatele; tervishoiu- ja haridussüsteemi reformi, mis tagaks ravikindlustuse ja kvaliteetse hariduse suuremale arvule elanikele; riiklikke investeeringuid infrastruktuuri ja alternatiivse energia tootmisse.

Oma lubaduste elluviimiseks on Obamal vaja tunduvalt suurendada riigikassa mahtu, aga seda pole ilmselt võimalik teha sattumata vastuseisu suurte majanduslike jõududega, keda Chomsky nimetab äriparteiks.

Kas julgeb ta näiteks  kaotada nii Bush juuniori kui seeniori suurtoetajaks olnud naftatööstuse privileegid? Sellest oleneb, kas ülalmainitud parameetraalsetest valikutest võib kujuneda ka laiem paradigmamuutus.

Bushi poliitika teine oluline tahk on «sõda terrorismi vastu» ehk idee, et terrorismi küsimust on võimalik lahendada sõjaliste operatsioonidega ja et vabadust ja demokraatiat on võimalik eksportida pommide abil.

Ühelt poolt pole see poliitika tulemusi toonud: Osama bin Laden on tabamata; Afganistanis kipub olukord jälle käest minema; Lähis-Idas on lahendamata Palestiina küsimusele lisandunud uus Liibanoni sasipundar.

Bushi administratsiooni unilateraalne tegutsemine on löönud mõra ka rahvusvahelisse õigusesse, tagajärgedeks võib pidada ka Iisraeli kallaletungi Liibanonile ja Venemaa kallaletungi Gruusiale.

USA neokonservatiivid ja nende Euroopa sõbrad üritavad varjata ebaõnnestumisi, luues uusi vaenlasi, ja on viimasel ajal hakanud propageerima «uue külma sõja» ideed. Ka mõned Eesti tipp-poliitikud on nende juttude õnge läinud samamoodi nagu Iraagi sõja ajal.

Üks asi on kritiseerida Venemaa välis- ja sisepoliitikat, hoopis midagi muud aga sekundeerida rahvusvaheliste suhete avantüristidele, kes mõtestavad USA rolli maailmas samamoodi, nagu Putin mõtestab Venemaa oma.

Obama välispoliitika kontseptsioon tundub lähtuvat arusaamast, et maailma asjad on keerulised ja neid ei saa lahendada must-valgete vastanduste loogika alusel. Tema valimiskampaania märksõna on «multilateraalsus» ehk kõikide huvitatud poolte kaasamine lahenduste otsimisele rahvusvahelistele kriisidele. Obama suurem väljakutse on aga näidata, et USA liidripositsioon maailmas ei põhine pelgalt sõjalisel üleolekul.

Värske Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph Stiglitz tegi selles suunas provokatiivse ettepaneku vähendada märgatavalt kaitsekulutusi, mis viimastel aastatel on olnud püha lehm mitte ainult USAs, vaid ka teistes riikides. See oleks tõesti paradigma muutuse moodi.

Lõpetuseks juba raskem küsimus: mis on saanud lääne poliitilise süsteemi kahest alustalast, demokraatiast ja vabadusest, pärast nende ideoloogilist moonutamist ja tühjendamist Bushi sõjalises retoorikas?

Siinkohal asenduvad USA valimistega seotud lootused ka minu jaoks chomskylikult pessimistliku hinnanguga. Valimiskampaania näitas veel kord, kuivõrd on poliitiline sfäär meie vaatemängu-ühiskondades eraldatud igapäevaelu reaalsusest.

Kas saab veel rääkida demokraatiast olukorras, kus rahva asemel otsustab «avalik arvamus», mida meedia konstrueerib, reaalajas (küsitluste abil) statistiliselt loendab ja vastavalt vajadustele ümber suunab? Ja kus meediat kontrollib see, kel enam raha?

Ühiskonnast isoleeritud poliitilise sfääri tühikut on pärast 2001. aasta 11. septembrit täitnud üha intensiivistuv julgeoleku-obsessioon. Poliitilise tegevuse asemel toimib ainsa sotsiaalse integratsiooni vahendina ühisvaenlase loomine.

Siinkohal muutub aga koos demokraatiaga küsitavaks ka teine lääne poliitilise süsteemi alustala, sest selleks et võidelda «efektiivselt» (sageli imaginaarsete) julgeolekuohtudega, nõuab riik meie vabaduse märkimisväärset piiramist. Nii Obama kui McCain on väljendanud kavatsust loobuda Bushi julgeolekupoliitika kõige kahtlasematest aspektidest – mõlemad lubavad näiteks sulgeda Guantanamo vangla.

Küsimus on ka selles, mis saab Obama ajastul USA ja üldse lääne «kodanikuühiskonnast» (kuigi sellele fenomenile tuleks välja mõelda uus nimi), sest see on ainus, kus demokraatial ja vabadusel võib tänapäeval veel mõte olla. Kas ülemaailmne majanduskriis tugevdab hirmudest tingitud võõrandumist poliitikast või jätkub inimestel julgust hakata mõtlema ja praktiseerima «elu pärast kapitalismi»? Demokraatia ja vabaduse tulevik oleneb sellest palju rohkem kui USA presidendivalimistest.