/nginx/o/2008/04/19/34295t1he4f4.jpg)
Pealkirja tulevikuvorm on asjakohane. Tee ei ole lõpuni käidud. Teatavasti valitakse Ameerika Ühendriikides president kahes voorus. 4. novembri õhtuks selgitasid 50 osariiki pluss Columbia piirkond oma valijamehed. Kuna demokraatidel saab valimiskogus olema suur ülekaal, on 15. detsembri otsus seal ette teada.
Siiski tuleb ka pärast seda toimingut oodata tubli kuu, enne kui vandeandmine Washingtonis 20. jaanuari keskpäeval teeb President-elect’ist USA 44. riigipea.
Need olid kõige-valimised. Ajaloo kõige pikem, kallim, kurnavam ning innustavam kampaania, kõige kõneosavamad ning TV-geensemad kandidaadid, kõige suurem osavõtt (64 protsenti), kõige visioonikamad lubadused. Demokraatidel oli nii senatis kui ka esindajatekojas enamus ja kasvatasid seda veelgi.
Tähtede seis oli Obamale erakordselt soodus. Kõik klappis. Ühelt poolt vabariiklaste madalseis pärast George Bushi kaheksat komistusteaastat ja «õigel ajal» saabunud finantskriis, millele lahenduse pakkumises suutsid demokraadid näida usutavamad.
Teiselt poolt Obama oskus noori ja rahulolematuid endasse uskuma panna ja koguda oma kampaania tarvis kõigi aegade suurim annetussumma. Tõenäoliselt lisas tema valge vanaema surm vahetult enne otsustuspäeva kaastundehääli.
Nahavärvi järgi jagunevad ühendriiklased järgmiselt: valged – 82 protsenti, mustad – 13 protsenti, indiaanlased – 0,8 protsenti, aasialased – neli protsenti. Kuigi afroameeriklased olid seekord tavatult aktiivsed, viivad musta mehe Valgesse Majja ikkagi Euroopa juurtega kodanikud. Kõikidest antud häältest sai Obama 52 protsenti, McCain 46 protsenti. Otsevalimistel jäi võitja edu kaotaja ees tagasihoidlikumaks, piirdudes mõne miljoniga.
«Change We Need,» teatas iga kõnepult, mille taga Barack Obama esines. Change tähendab muutust/muudatust, aga ka peenraha. Mõlema mehe kampaania oli üles ehitatud lubadusele alustada uuelt leheküljelt. Barack Obama haare oli John McCaini omast laiem ja seega riskantsem ning ebamäärasem.
Vanaviisi edasi ei saa, muudatused peavad olema põhimõttelised, puudutama kogu ühiskonda, kogu süsteemi. Siiski ei jätnud kohalikud lõuapoolikud pärimata: «Mida teie, auväärsed, meile õigupoolest pakute? Ega change’i pähe ometigi mitte peenraha?»
Muudatusi on lubatud ja muudatusi tuleb. Neid nõuab põhjakõrbenud majandus ja rahvusvahelise maine ärevust tekitav langus. Eilsest lõppes juttude aeg. Ootused on seekord märgatavalt suuremad kui paljude varasemate riigipea valikute puhul.
Uuel aastal peab Obama härjal sarvist haarama ega pääse küsimustest. Kui kaugeleulatuvate ümberkujundustega on läbilõikeameeriklane oma argielus nõus kaasa minema? Kui põhjapanevaid reforme riiklikus või ühiskondlikus korralduses on Ameerika võimeline ette võtma?
Finantsdistsipliin muutub rangemaks, järelevalve pankade, kindlustusseltside, raha liikumise üle tõhustub. Uus president on tõotanud õhukest riiki paksemaks nuumata ja vähemasti mõneks ajaks tõrjutakse tagaplaanile loosung «Turg otsustab ja määrab kõik». Bushi valitsuse alustatud riigi sekkumine majandusse ning äritegevusse jätkub päästeoperatsioonide nime all ka järgmisel aastal.
Obama andis sõna kanda erihoolt keskklassi eest, kelle moodustavad tema määratlusel kõik ausad, töökad, edukad ja kodumaad armastavad ameeriklased. Paraku on ka sellel vorstil kaks otsa. Keskklass, maasool, ootab «ahnusse ja rikkusse korrumpeerunute» liistuletõmbamist ja Ameerika huvide – tähendagu need eri inimestele mida tahes – lakkamatut arvestamist, isegi kui see viiks protektsionismini.
Aga välispoliitika? Meile Eestis ja kogu Euroopas on eriti oluline, mis kursil jätkub Ameerika välispoliitika. George Bushi valearvestused Lähis-Idas ei söönud mitte ainult sadu miljardeid maksumaksja raha, vaid on ohtlikul määral kahandanud USA usaldatavust. Uue kapteni esimesi ülesandeid on taastada Washingtoni rahvusvaheline usaldus.
Kontimurdvalt raske ei pruugi see olla. Maailm nihkub külma sõja järgselt unipolaarsuselt multipolaarsuse poole. Ühendriikides teeb senise hegemoonia murenemine paljudele tuska.
Ühelt poolt võime kinnitada, et ehkki USA-l on juba praegu mitu ähvardavat rivaali, ei suuda ükski neist Obama neljal või kaheksal valitsemis-aastal oma majandust ning sõjalist võimekust Ühendriikide tasemele upitada.
Teiselt poolt ootame just uuelt mehelt ja tema meeskonnalt kainet mõistmist, et maailm on tõepoolest muutuste pöörises. Ja loodame neilt vastavat arukat käitumist.
Euroopa vajab Ameerikat – mitte konkurendiks, vaid liitlaseks. Järgmine aasta-poolteist näitab, kas Washington jaksab arvestada Euroopa väärtuste ning huvidega. Ma ei arva sugugi, et Euroopa Liidu suurtel ja väikestel oleksid asjad omavahel selgeks sõelutud. Aga mitte kummalegi siin- ja sealpool Atlandit tule kasuks, kui jätkub viimase kümnendi vastastikune möödarääkimine ja selja tagant teineteisele trääsi näitamine.
Põhiseadus annab USA riigipeale rohkem võimu, kui seda on ühelgi Euroopa juhil. Kõige edukamad presidendid on olnud tugevad isiksused, kes on suutnud endale kujundada pädeva meeskonna. Nii nüüdki.
Väga palju hakkab olenema sellest, keda valib-kutsub Barack Obama ministriteks ja nõuandjateks. Asepresidendi roll on kasvanud. Välispoliitiliselt presidendist kogenenumale Joe Bidenile avaneb avar tegevusväli. Peaasi et ta ei kordaks Dick Cheneyt – viimase soleerimisi ja kallutatud mõju avaldamist riigipea otsustele.
Barack Obama alustas oma pikka võidujooksu poolteist aastat tagasi tõdemusega, et tema lugu on Ameerika lugu. Ainult Ameerika Ühendriikides on tema taustaga mehel võimalik tõusta suurtegijaks. Nüüd siis ka kogu läänemaailma juhtkujuks.